kaasautor
Muhu saarelt paari aastaga ka mandrirahva lugupidamise pälvinud ja leivaturul kenakese turuosa võitnud Muhu Leib sattus suure üllatusena hiljuti raskustesse. Tipphetkel oli Muhu Leival 11 pagaritöökoda. Ree peale tagasijõudmiseks pidid nad mitu neist sulgema.
Muhu Leiva asutaja Martin Sepping on nõus rääkima, mis seis hetkel on ning millised otsused nad sellesse olukorda tõid.
Lühiajalised kohustused pikaajalisteks
Martin Sepping saabub Muhumaa pealinnas Liival Muhu Pagaritega samas majas asuvasse restorani lootusrikkal ilmel. Mitme kahjumis olnud pagarikoja sulgemisest on olnud kasu, sest kassavood on juba mitmendat kuud positiivsed.
2000 pätsi päevas
Muhu leiba toodetakse 600 000 pätsi aastas, mis teeb 50 000 pätsi kuus, mis teeb omakorda ligi 2000 pätsi päevas.
“Leib küpseb hästi ja näeb hea välja, probleem on pigem selles, et kuidas seejuures ka kasumiaruanne hea välja näeks,” sõnab ta kerge muigega. Lisaks on tal õnnestunud saada laenu ja paigutada ettevõttesse 65 000 eurot ning muuta lühiajalised kohustused pikaajalisteks.
“On ju suur vahe, kas sa pead maksma homme või ületuleval aastal,” sõnab ta. Stressitase on Seppingul seetõttu kõvasti langenud. Milline on olukord majanduses ja laiemalt maailmakorralduses selleks ajaks, ei oska täna keegi öelda. Seppingu seisukoht on, et vaatame ja elame edasi. “Kas majanduslik olukord on siis parem, eks siis on näha. Keegi ei tea ju, mis tulevik toob.”
Kas ettevõtte kõige parem seis oli siis, kui tootmise ja müügiga piirduti ainult Muhu saarel? “Me ei tahtnud jääda eksklusiivseks peie- ja pulmalaua leivaks, vaid olla igapäevaselt eestlaste toidulaual.”
Kulukas laienemine viis pankroti äärele
Seppingu sõnul on laienemiseks proovitud erinevaid mudeleid. Kuid kunagi ei tea, kuidas minema hakkab. Näiteks Balti Jaama turul avati pagarikoda väikeste kõhklustega, sest seal on rendihind kõrge. “See müügikoht näitab kaks-kolm korda suuremat käivet, kui oleksime oodanud. Samas näiteks Tabasalu ja Nõmme pagarikojad ei vedanudki ennast käima,” kehitab Sepping õlgu.
Üks kinniläinud pagarikodasid asus Viimsi, Maardu ja Tallinna linna piiril Pärnamäe keskuses. Seppingu sõnul olid teetööd üheks põhjuseks, mis takistasid kahel järjestikul suvel ligipääsu keskusele. “Meil ei olnud lihtsalt enam jõudu hoida kahtlases positsioonis üksusi üleval,” selgitab ta.
Proodi tänaval asuva pagarikoja avamine oli ettevõttele kõige kulukam. Vaatamata heale asukohale, ei leidnud inimesed seda üles ning investeering ei tasunud ennast ära.
“Kui ei teeks üldse midagi, siis oleks hea rahulik elada. Kuid äris lihtsalt nii ei saa.”
Arendused on kulukad ja kunagi ei tea, kas investeering tasub ennast ära või mitte. Seppingu sõnul peab olema laienemisel hästi ettevaatlik. Kui projekt tuleb, siis ei tohi hüpata kohe sinna sisse, sest fakt on see, et kohe tuleb hakata raha kulutama.
“Kõigepealt tuleb maksta deposiite, siis projekti koostamise eest, siis sisustuse eest ja kui hea õnne korral saad avatud, siis kunagi ei tea, kas veab või mitte,” nendib ta. “Kui ei teeks üldse midagi, siis oleks hea rahulik elada. Kuid äris lihtsalt nii ei saa.”
Kuigi raskeid hetki on olnud, siis ettevõtte lõpetamise peale ei ole Sepping kordagi mõelnud. Ta on juba aastaid tegelenud ettevõttele investori otsimisega.
“Raske on leida üle-eelmisel sajandil leiutatud tootmispõhimõtteid kasutavale ja mitte kuigi kiiresti arenevale ettevõttele rahastust. Investoritele ei tundu see huvitav,” lausub ta lisades, et on lootnud leida investorit, kes ei mõtle ainult rahast.
“Tahaks leida investorit, kes pakub sünergiat. Kellel oleks laiem huvi leivatootmise vastu ja kes oleks valmis pikaajaliseks koostööks.” Ta tunnistab, et arvestades ettevõtte hetkeseisu, võib ta ise mõned aastad elada ka ilma dividendideta.
HEAD VÄLJAVAATED
Muhu Leib OÜ saneerimise vajaduse põhjustas ajutine makseraskus, mis oli seotud mitte kõige paremini õnnestunud uute tegevuskohtade avamisega.
“Selles osas on korrektuurid juba tehtud ja mittekasumlikud üksused suletud,” SÕNAB MARTIN KRUPP, MUHU LEIB OÜ SANEERIMISNÕUSTAJA. “Oleme alustanud saneerimiskava koostamisega ning minu arvates on olemas tugev potentsiaal saneerimiskava vastuvõtmiseks ja selle läbi ka kõigi koostööpartnerite huvide parimaks kaitsmiseks,” lisab Martin Krupp.
HETKEL LÄHEB MUHU LEIB OÜL HÄSTI, SEST TOIMIVAD TOOTMISÜKSUSED TOODAVAD HEAD LEIBA JA KA KASUMIT.
Praegu on Muhu Leiva turuosa viis kuni kuus protsenti rukkileivaturust. Sepping möönab, et üle kümne protsendi saavutamine ei ole realistlik. “Püüame jõuda selle tasemeni, mis on realistlik ja selleks oleme võtnud kasutusele uued strateegiad.”
Muhu Leib proovis Tallinnas Telliskivi loomelinnakus mõni aeg tagasi ka saiatööstust arendada. Plaanis olid nii saiakesed, kringlid, keeksid, hapusaiad jne. Retseptid saadi valmis, aga tootmiseni ei jõutudki, sest ressurss sai otsa. Seetõttu ei toodeta praegu ka hiljuti parimaks tunnustatud kaneelisaiakesi. “Miskit pole teha,” sõnab Sepping, et hetkel on seis selline.
Uus trend – pagarikojad kauplustesse
Liiva keskus on aga tõeline tõmbenumber. Siit voorib suvisel ajal läbi hordide viisi turiste. Muhu pagaritöökojast ostetakse kohapealt niipalju ära, et Liiva Coopi kauplusesse jäid vaid riismed. Kui Coop ehitas uue ja suurema kauplusehoone, siis tehti Muhu Leivale ettepanek, küpsetade leiba otse poes. Nii viidigi ahjud poodi sisse. Muhu Leiva jaoks sai sellest pilootprojekt, kuidas pidada pagarikoda kaupluses sees.
Liiva Coopi projekti võib Seppingu sõnul lugeda edukaks. Müüginumbrites on kümnekordne vahe, kas pakkuda vahetult küpsetatud sooja leiba võrreldes jahutatud ja kilekotti pakendatud leivaga. Üleüldse on leiva küpsetamisele järgnev jahutamine, pakendamine ja logistika üks suur peavalu. Leibade jahutamise ja pakendamisega tegeletakse Liival asuvas Muhu pagaritöökojas, kust jõuavad leivad ka Saaremaa kauplustesse ning parvlaevadele. Tallinnas Koplis asub suurem tööstus, kus valminud toodangut müüakse hulgi jaekettidele. Kuid see pole ärimudel, mida Sepping viljeleda sooviks. Kõige mugavam on leib kohe soojalt paberkotis maha müüa. Nii näebki ta perspektiivi pagarikodade avamises otse kaupluses. See on ka leivatööstuse seisukohast mugav.
Kui muidu pead pagarikoja ehitusse investeerima suurusjärgus 40 000 eurot, siis kauplusesse oma nurgakest rajades saab hakkama poole vähemaga. Kulude kokkuhoid on suur, pluss see, et ei pea palkama müüjat. Piisab vaid pagarist.
“Ega me ei kiirusta, tempo saab olema rahulik, paar-kolm uut Selverit aastas.”
Mandril asus Muhu Leib koostööd tegema Selveriga. Nii avatigi tänavu kevadel Viimsi Selveris esimene kauplusesisene pagaritöökoda mandril. Edaspidi on siit vaid edasi minna.
“Ega me ei kiirusta, tempo saab olema rahulik, paar-kolm uut Selverit aastas,” lubab Sepping. Päris uutesse linnadesse laienemine on aga tema sõnul väljakutse.
“Tagala kohaliku pagarikoja näol on ikkagi vajalik, kasvõi tooraine tarnimisel,” selgitab ta. Seega piirdutakse esilagu vaid Tallinna või Tartuga.
RØST suure hooga laienema ei kipu
Muhu Leivaga sarnase ärimudeliga Skandinaavia mõjutustega väike pagarikoda RØST konkurendi eeskujul laienemisega ei kiirusta.
“Samas valdkonnas tegutsedes ikka kuuleme, kui mõni uus koht avab või sulgeb uksed. Puhtalt sportlikust huvist üritan alati lahti mõtestada, mis on teiste meie valdkonna ettevõtete ärimudel ja aru saada, millele nemad keskenduvad,” arutleb pagarikoja ja kohviku RØST üks asutajatest Sander Allmere.
Pakkumisi uute kohtade avamiseks on ettevõttele tulnud hulganisti. “Oleme laienemise küsimustega omajagu tegelenud, kuid et meie kontseptsioon on pakkuda inimestele klassikalist pagarikoja kogemust ja just eristuda sellega suurtootjate maailmast, siis tegelikult mõte ketist või frantsiisist meid väga ei vaimusta,” sõnab Allmere. “Eelistame olukorda, kus meil ongi pigem üks ja hästi toimiv koht.”
Laienemise vältimise üheks põhjusena toob ta välja kas selle, et neid pole pakutavad äripinnad kõnetanud. “Rotermanni kvartal oli meil hoolikalt läbi kaalutud asukoht just meie äri eripära arvestades. Siin on meil hea sünergia, kus meie anname midagi kvartalile juurde ja saame ka ise vastu. Kuigi me ei ole laienemist kunagi välistanud, ei ole see meie prioriteet.”