kaasautor
Paljudele on kindlasti üllatuseks, et taasiseseisvunud Eesti territooriumil ei olnudki kroon ainus enda institutsioonide poolt käibele võetud oma raha, vaid selleks oli 1992. aasta kevadel keset meeletut sularahakriisi Tartu linnas käibele lastud Tartu raha.
Tänase elukorralduse juures oleks tegemist äärmiselt veidra ja mõeldamatu nähtusega. Elu on nii palju edasi läinud ja riigi rahandus on korras. Sel kaugel ja karmil ajal olid olud hoopis teised. Tartu Maarjamõisa haiglas kirurgina töötanud Aavo mäletab, et sai suurema osa palgast Tartu rahas, millega sai vaid kohalikes poodides tasuda. Kui pikalt Tartu raha kehtis ta enam ei mäleta. Samuti kahetseb ta, et ühtegi kupüüri tollest ajast mälestuseks ei ole. “No olid ikka imelikud ajad,” meenutab ta.
Samas oli Tartu raha käibelelaskmine meeleheitlik püüe leevendada Eestis lahvatanud sularahakriisi, mis tähendas isegi seda, et ettevõtetel võis olla kontol piisavalt raha, aga palka välja maksta nad ei saanud, sest pankades polnud sularaha. Pangakaardid jõudsid Eestisse alles paar aastat hiljem. Tänapäeval nii normaalne nähtus, et ka igas kioskis ja isegi turgudel saab kaardiga maksta ja sularaha on teisejärguline, on tulnud ikka palju aastaid hiljem.
Kaks allkirja
1992. aasta varakevadel haarasid vene keelt kõnelevad prouad Tartu linnapea Ants Veetõusme Raekoja trepil oma haardesse ja nõudsid tungivalt omakeeli sularaha. Meeleheide oli ajanud inimesed pööraselt käituma. Süüdistati nii kohalikku omavalitsust kui ka riigijuhte. Kuigi Arnold Rüütel oli rahva seas väga populaarne (sama aasta septembris rahvale võimaldatud presidendivalimistel sai Arnold Rüütel 41,77 protsendi valijate toetuse), siis Tartus 13. märtsil rahvakoosolekul vilistati ta sisuliselt välja. Midagi tuli ette võtta. Loomulikult oli oma rahaga välja tulek Tartu linnavalitsuse poolt hulljulge otsus.
Tartu rahal ehk täpsemalt Tartu ajutiselt maksetšekilt leiab kaks allkirja. Ühe autor on Tartu linnapea (aastatel 1991-1993) Ants Veetõusme ja teise autor on Tartu Sotsiaalpanga juhataja Vaike Martinson. Nemad kahekesi olid ka raha idee autorid ning kummagi juhitud institutsioonid selle tagajad. Veetõusme meenutab, et kui ettevõttel oli arvelduskontol raha, kuid pangas polnud lihtsalt füüsiliselt olemas rahatähti, siis ei saanud ta ka sularahas palka maksta. See oli suur probleem, mis võis inimesed nälga jätta.
Tartu linnapea Ants Veetõusme oli samal ajal ka Eesti Panga nõukogu esimees, kus ta pidi oma ideed kaitsma. Ühelt poolt saadi aru, et see võib kriisi leevendada, teisalt oldi ka vastu. Tookord püüdsid kõik sularahaprobleemi lahendada nii nagu oskasid ning rubla tõi kaasa pöörase inflatsiooni.
Liikvel oli ka idee, et laseks Eestis käibele juba valmisvorbitud oma viiesendised, mis oleks saanud mingi vääringu rublades. Eesti Panga president Siim Kallas seisis sellele mõttele võimsa kaljuna vastu. See oleks lörtsinud Eesti krooni tõsiseltvõetavust.
Igal juhul lükkas Tartu linnavalitsus turule oma raha ja andis lubaduse, et sellega saab munitsipaalpoes maksta. Tänu plaanimajanduse riismetele suutsid munitsipaalpoodide juhid ilmselt kuidagi samal ajal väheste rublade eest vanade hindadega midagi hankida ja seda siis Tartu raha eest müüa. Munitsipaalpoed valitsesid Tartu kaubandusturgu.
Veetõusme üritas Eesti Panga nõukogu veenda, et tegemist pole oma rahaga, vaid maksetšekiga,millega linnavalitsuse allasutused saavad arveldada. Tehniliselt ju oligi nii, et linna andis inimesele tšeki ja too vaatas, kes seda aktsepteerib ning kui keegi ei aktsepteerinud, siis oli sai ju linnavalitsusse tagasi tulla ja nõuda tšekile katet.
Tartu Sotsiaalpanga direktor Vaike Martinson on meenutanud, et Tartu raha käibele laskmine oli seotud riskiga. Tema väitel oli ennekuulmatu, et katastroofiolukorraks mõeldud vesimärkidega leivatalongid saavad iseseisvumise ootusvaludes Eestis taolise kasutuse.
Tartu raha trükiti Kastani tänava trükikojas, tiraaž oli 200 000. Tegelikult 5000 jäi puudu, mis olid praaktrükised ega vastanud standardile ning käiku läks 195 000 kupüüri. Kõik kolm raha 25, 50 ja 100sed arveldustšekid olid käibes, levinumad olid kahekümneviiesed.
Katastroofiaja talongid läksid käiku
Tartu raha trükkimiseks tarvitati ära kõik Sotsiaalpangas olevad katastroofiaja talongid. Need olid Nõukogude Liidu pankades igaks juhuks valmis – Permi väärtpaberite trükikojas trükitud vesimärkidega varustatud talongid. Need olid mõeldud maaväringu, maalihete, üleujutuste ja teiste taoliste katastroofide puhul.
Vaike Martinsoni mälestuste kohaselt 50 ja 100 rublased inimesteni üldse ei jõudnudki. Neid trükiti vähe ja need kupüürid olid käibel pangas kahe kassa vahel arveldades.
Arveldustšekke väljastas Tartu Sotsiaalpank vastavalt klientide tellimustele. Kui klient tšekke ei soovinud, pidi ta ootama sularaha. Sotsiaalpangast sai raha kogu sotsiaalsfäär: kultuur, haridus, tervishoid ja linnavalitsusaparaat. Linnavalitsusele allunud munitsipaalkauplustele oli Tartu raha aksepteerimine kohustuslik. Kui klient ostis näiteks 10 rubla eest ja maksis 25se tšekiga, sai ta reeglite kohaselt tagasi 15 rubla tagasi sularahas. Makstes 10 rublase ostu eest 100se tšekiga, võis ta tagasi saada 75 rubla väärtuses tšekke ja ülejäänu rublades. Need, kes maksid kogu arve sularahas, said tagasi ainult sularaha ja mitte tšekke.
Tartu raha kehtivuse lõpptähtaega ei määratletud, sest oli ootus ju Eesti krooni käibelevõtuks. Oli selge, et kui tuleb kauaoodatud Eesti oma raha, siis kaob ka vajadus Tartu raha järgi.
Tartu ajutine raha oli käibel kõigest 37 päeva.
“Kuid siis mõtlesime, et mida peale hakata ning tegime suveniirkomplektid, mida müüdi edasi meenetena,” sõnab Veetõusme. Ka tänasel päeval leiab oksjonikeskkonnast osta.ee pakkumise soetada endale 25 rublane kupüür alghinnaga kaks eurot. Lisaks võiks meenutada, et 1992. aasta rahareformi käigus maksis 1 Eesti kroon 10 rubla ja 2011. aastal 1 euro 15.646 krooni.
Väidetavalt lõpetati Tartu raha anomaalia ikkagi ära kartuses võltsingute pärast ja siiani levivad kuuldused kadunud rahapakkidest. Samas Veetõusme nüüd seda ei kinnita. Tema sõnul on inflatsioon nii suur ja kupüürid olid väiksed, mis polnud võltsimise riski väärt.
Ei midagi uut siin päikese all
Catella Corporate Finance partnteri ja finantsajaloohuvilise Aavo Koka sõnul võib tõmmata paralleele, et samamoodi maksid palka paljud vabrikud 18. ja 19. sajandil. Töölistele anti vabriku sertifikaat, millega nad said osta kaupa vabriku poest. Siis oli vabrikuomanike motivatsioon erinev. Osad tahtsid rohkem teenida ka kaupade müügilt. Teised arvasid, et hoolitsevad tööliste eest ja pakkusid odavamat kaupa ning püüdsid mitte müüa alkoholi. Tema hinnangul võis kehtida sarnane mudel juba Vanas-Egiptuses.