kaasautor
33. aasta – Tiberiuse rahasadu
Kuulsa keisri Tiberiuse büst ja skulptuur. Mauseulomi säilmed, kuhu Tiberius maeti.
Elevandiluu ja jaanalinnu sulgede hind langes katastroofiliselt
Keiser Tiberius valitses Rooma impeeriumi aastatel 14 kuni 37. Tegemist oli väga kokkuhoidliku valitsejaga, kes ei tõstnud kunagi makse. Veelgi enam, ta otsustas makse langetada.
Kokkuhoidlikkus võimaldas keisril riigikassast heldelt toetada provintse, kui need kaotasid maavärinate tagajärjel terveid linnu. Niisamuti toetas ta 33. aasta kriisi ajal Rooma impeeriumi pangandussektorit kui seda tabas finantspaanika.
Nagu paljud finantspaanikad, sai ka see alguse ühest ootamatust kohaliku tähtsusega sündmusest.
Pahandused algasid, kui tollase Rooma impeeriumi, tänase Egiptuse linnast Aleksandriast pärit oluline ettevõte, sattus raskustesse, sest oli Punasel merel kaotanud tormis kolm täislastitud laeva. Samuti oli langenud elevandiluu ja jaanalinnusulgede hind, mis muutis ettevõtte kaubandustegevuse Etioopias kahjumlikuks.
Umbes samal ajal läks ootamatult pankrotti praegu Liibanoni rannikulinnas Şūr tegutsenud ettevõte Malchus&Co.
Põhjuseks olid rünnakud foiniiklastest töötajate ja vabamehest juhi vastu. Vabamehe staatuses olid alamklassist (endised orjad) pärit rikkurid, kel oli vähem õigusi kui nendest vaesematel, ent kõrgemast klassist roomlastel.
Foiniiklased
Antiikajal Vahemere idarannikul ehk foiniikias elanud RAHVAS. Legendi järgi olevat nad tulnud Punase mere äärest või teise legendi järgi hoopis Pärsia lahe äärest, kuid mingeid teadaolevaid tõendeid selles osas ei ole.
Need kaks õnnetust avaldasid aga mõju Rooma pankadele Quintus Maximus ja Lucious Vibo. Algas väikest viisi pangajooks, mis laienes ka teistesse pankadesse, mida arvati olevat seotud. Eriti puudutas see panka nimega Brothers Pittius. Rooma “Wall Street” Via Sacra, kuhu enamik panku oli koondunud.
Kehvas seisus pangad lootsid finantssüstile, nagu tänapäeval panku päästetakse. Kahjuks teised pangad keeldusid ja see ainult süvendas kriisi.
Samal ajal oli Rooma põllumajandus juba mitmendat aastat tagasikäigul ja keiser Tiberius nõudis, et iga senaator investeeriks kolmandiku varandusest põllumajandusse. Aega anti selleks poolteist aastat, aga kui kell kukkus, siis selgus, et paljud senaatorid polnud oma kohust suutnud täita. See tähtaeg langes just kriisi kulmineerumise perioodi ning usk Rooma riiki oli saanud järgmise löögi.
Kui aga rikas ülik Publius Spencer soovis oma pangast Balbus Olliusest välja võtta 30 miljonit sestertsit, ei suutnud pank nõuet täita ja sulges uksed. Seejärel teatasid mitmed teisedki pangad, et nad on läbi kukkunud. Lahti läks täielik panganduspaanika ja mitmed Via Sacral asunud juhtivad pangad läksid kinni. Mitmede sündmuste jada tulemuseks oli laiaulatuslik finantspaanika.
Pangad hakkasid enda kaitsmiseks laenusid tagasi nõudma ja kui laenuvõtjad seda ei suutnud teha, pidid nad oma kodud ja varad müüki panema. Vähese ostuhuvi tõttu kukkusid aga kinnisvarahinnad kolinal.
Paanika levis üle kogu impeeriumi.
Keiser Tiberius oli selleks ajaks juba vana mees, kellel oli jäänud elada vaid mõned aastad. Ta oli olnud küll suurepärane väejuht, kuid ta ei tahtnud olla keiser. Viimastel eluaastatel läks eraklikuks muutunud keiser elama Capri saarele ja ta suhtles Roomas asunud võimuorganitega vaid kirja teel. Keisril polnud finantskriisi puhkemisest aimugi ja võttis aega, et temaga üldse ühendust saada. Kulus mitmeid päevi enne kui keiser saatis Rooma juhtnöörid, kuidas kriisi leevendada.
Selle järgi tuli riigikassast jagada usaldusväärsematele pankuritele 100 miljonit sestertsit, et need annaksid suurimatele hädavajajatele laenu. Tänasesse vääringusse ümber arvestades võrduks see ligikaudu kahe miljardi dollariga.
Pangad muutusid jälle likviidseteks. Selle tulemusena tõusid kinnisvarahinnad kaks korda, mis tähendas, et inimesed ei pidanud oma varasid enam odavalt müüma. Finantspaanika lõppes sama kiiresti, kui see oli alanud. Tiberius langetas ka laenuintressid nulli. Kas seegi võte ei ole ka tänapäeval tuttav?
Keiser Tiberius oli ka isiklikes rahaasjades hästi säästlik. Kui ta 37. aastal suri, oli tal varandust 2,7 miljardi sertertsi jagu. Kahjuks tema järeltulijast poeg Caligula oli hoopis teisest mastist mees. Lõbujanulise, ülimalt edeva ja vaimselt ebastabiilse valitsejana tuntud Caligula tapsid tema enda ihukaitsjad juba neli aastat hiljem.
1345. aasta – Firenze pankade häving
Näpud kõrvetati süsimustaks laenudega Inglismaa kuningale
Sel ajal, kui meie esivanemad kaotasid Jüriöö ülestõusu järel pikaks ajaks lootuse vabadusele, maadles Euroopa pangandus hoopis muude probleemidega.
1310. aastaks oli Bardi perekond Firenze Vabariigis kõige jõukam. Nad pidasid filiaale Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas.
Firenze vabariik moodustati 1115. aastal, kui firenzelased tõusid üles Toscana markkrahvkonna vastu ja moodustasid kommuuni. Ajavahemikus 1185 kuni 1197 oli Firenze Saksa-Rooma riigi võimu all. 1532. aastal sai Firenze vabariigist Firenze hertsogkond.
14.–16. sajandil oli Firenze vabariik poliitiliselt, majanduslikult ja kultuuriliselt Euroopa esirinnas.[1] Rajati esimesed manufaktuurid, võeti kasutusele palgatööjõud.
Kaubeldi põllumajandussaaduste ja tööstustoodanguga, eriti villase tekstiiliga, mille peamine tootmiskeskus asus Firenzes. Suure osa oma kasumist teenisid nad ka valuuta vahendustasudest.
Needsamad vahendustasud andsid suitsukatte, mille taha peita ka laenudelt teenitud intressid. Laenamine oli aga sel ajal seadusega keelatud.
Ajada kaugetes maades laiaulatuslikku kaubandus- ja krediidiäri oli riskantne. Firenze pangad aga õitsesid, sest neil oli parem ja ajakohasem majanduslik teave võrreldes oma konkurentidega. Nad läksid ülimalt uljaks, kuni 1340. aastatel kõrvetati oma näpud süsimustaks. Nende viga seisnes selles, et nad laenasid tohutuid summasid Inglismaa kuningale Edward III, kui see valmistus sõjaks Prantsusmaaga. Sõda sai hiljem ajaloos kuulsaks Saja-aastase sõjana.
Saja-aastane sõda
1337. aastal lahvatanud Saja-aastane sõda oli konflikt Prantsusmaa kuningriigi ja Inglismaa kuningriigi vahel. Sõja ajendas Inglismaa kuninglike abielude tagajärjel kujunenud pretensioon Prantsusmaa trooni järele. Edward III arvates oli peale Kapetingide pealiini (1328. aastal Prantsusmaa kuninga Charles IV) väljasuremist Prantsusmaal temal suurim õigus troonile, sest tema ema Isabella oli Charles IV õde, mitte aga Valois’ dünastial, mis tegelikult valitsema asus. Prantslased olid pannud troonile lähima meessoost sugulase, Edward taotles trooni aga Philippe IV tütrepojana. Tegelikult ei oleks tal olnud õigust Prantsusmaa troonile ka naisliini kaudu, kuna sel juhul oleks edestanud teda pärimisjärgluses Louis X ainus tütar Jeanne II.
Kuigi alguses oli Edward III edukas, hakkas sõjaõnn käima käest-kätte. Kuigi vahepeal jõudsid Inglased lõpuks ka Pariisi, olid nad 1453. aastaks, kui sõda rauges. suutnud Prantsusmaa põhjarannikul endale hoida vaid Calais kindluse.
Pankurid ei olnud rumalad. Nad mõistsid kiiresti, et nad on andnud liiga palju laenu, kuid et sedagi tagasi saada, tehti klassikaline viga. Laenu anti juurde. Teine põhjus laenamise jätkamiseks oli kuninga seatud tingimus – vastasel korral oleks ta tühistanud litsentsid oluliste toodete, nagu vill, ekspordiks Inglismaale.
1343. aastaks sai selgeks, et kuningas Edward ei suuda sõda kiiresti võita ja kuningas keeldus oma võlgasid ebapolulaarsetele võõramaistele pankuritele tasumast. See oli tema jaoks lihtne poliitiline otsus. Aga summad olid meeletud. Bardid olid laenanud 900 000 floriini, teine pangandusperekond Peruzzid 600 000 floriini, seda raha ei näinud nad enam kunagi. Üks floriini kuldmünt võib võrduda tänapäeval kuni 1000 dollariga. Mõlemad pangad koos mitme teise tolleaegse Firenze pangaga hävisid.
Kuna nad hoiustasid paljude rikkurite raha, mis oli pärit üle terve Itaalia, ulatus hävingu mõju Firenzest kaugele. Peruzzi pank läks pankrotti juba 1343 ehk samal aastal kui Saksa Ordu tappis Paides neli Eesti kuningat. Bardi heitles veel mõned aastad enne, kuni lõpuks likvideeriti. Kahe suurema panga kadumine andis aga võimaluse uutele pankadele nagu Pazzi, Rucellai, Strozzi ja Medici.
Siiski ei kasvanud need pangad nii suureks, kui nende eelkäijad. Firenze pankade kokkukukkumine vajutas majandusele pitseri, mis kestis üle kümnendi.
1772. aasta – krediidikriis
Pankade partner põgenes võlgade eest
Tegemist on kriisiga, mis sai alguse Londonist ja laienes kiiresti ülejäänud Euroopasse. 1760 keskpaigaks oli Briti impeerium oma koloniaalriikidest kokku ahnitsenud ilmatuma varanduse. See tõi Briti panganduses endaga kaasa ülemeeliku optimismipuhangu, millega kaasnes kiire laenukasv.
8. juunil 1772. aastal sai buum aga järsu lõpu, kui Neal, James, Fordyce ja Down panga partner Alexander Fordyce põgenes Prantsusmaale, et vältida oma võlgade tasumist. Kiiresti leviv uudis päästis valla panganduspaanika, pankade juurde kogunesid suured inimhulgad, kes nõudsid oma raha kättesaamist. Uudis levis kiiresti Šotimaale, Madalmaadesse ja teistesse Euroopa piirkondadesse. Isegi üle ookeani Ameerikas asunud Briti kolooniatesse. Arvatakse, et selle kriisi majanduslikud tagajärjed olid üks peamisi tegureid, mis viisid revolutsioonile, mille tulemusena puhkes Iseseisvussõda ja sündisid Ameerika Ühendriigid.
Bostoni teejoomine
1772. aasta kriisi üheks suuremaks kannatajaks oli Ida-India Kompanii, kes ei maksnud tagasi laenu Inglismaa Pangale ja kellel oli raskusi oma toodangu müügiga. Selle soodustamiseks kehtestas Briti valitsus 1773. aastal “Teeseaduse”, mis vabastas ettevõtte Inglismaal tollimaksust ning andis talle kolooniates sisuliselt teemüügi monopoli. 16. detsembril 1773 korraldasid Ameerika kolonistide Briti võimude vastu protestiaktsioon. Pärast seda kui Bostoni ametnikud keeldusid kolme laeva maksustatud teelaadungit Suurbritanniasse tagasi saatmast, läksid kolonistid laevade pardale ning viskasid tee vette. Seda sündmust, mida teatakse ka Bostoni teejoomise nime all, on peetud üheks neist sündmustest, mis vallandas 1775. aastal Ameerika Iseseisvussõja.
1929. aasta – Suur depressioon
Mõju jõudis ka Eesti Diskonto panka ja viis krooni devalveerimiseni
See oli 20. sajandi kõige suurem ja kohutavam finantskrahh ja majanduskriis. Usutakse, et Suure depressiooni põhjustas Wall Streeti ehk börsi kukkumine 1929. aastal ja seda süvendasid järgnevalt Ameerika Ühendriikide valitsuse valed otsused. Kuid kriis ei piirdunud vaid Ameerika Ühendriikidega, vaid viis endaga kaosesse kogu maailma.
Kriisi tulemusena langes tööstustoodangu maht maailmas mitmekümne aasta tagusele tasmele. Wall Streeti aasta tipptasemest oli 1933. aasta lõpuks järel vaid kuuendik.
Suure tagasilöögi sai demokraatlik riigikord. Euroopas kaotasid selle kriisi vältel Saksamaa, Austria, Eesti ja Läti ning hiljem ka Kreeka ning Hispaania.
Esialgu ei peetud 7. septembril 1929 alanud aktsialangust katastroofiks ning järgmise aasta alguses oligi väike toibumine, kuid siis hakkas Ameerika Ühendriikide valitsus sisse nõudma laene ning tõstes tollitariife piiras ka Euroopa riikide võimalusi ekspordilt teenida. Terves maailmas järgnes protekstionismi laine. Kui 1931. aasta mais kukkus kokku Austria suurim pank, algas depressiooni uus faas, mis kasvas tõeliseks finantskrahhiks. Riigid muutusid keeruliste sündmuste tulemusena järjest maksejõuetuks.
Eestit tabas kriis 1930. aasta sügisel kui nahatööstusettevõte Union hävis Nõukogude Liidus oma toodangu müügiga ja tõmbas kaasa endaga Diskonto Panga. See omakorda põhjustas Kommertspanga pankroti. Algas pangajooks, millele andis indu juurde levinud kuuldused krooni devalveerimisest. Langenud eksport põhjustas samal ajal ettevõtete pankrotte ning töötuse kasvu. 1933. aastal krooni saamatu devalveerimise tulemusena tekkinud rahulolematus ja kriis tipnes lõpuks kaitseseisukorra kehtestamisega 1934. aastal, mida peetakse ka Konstantin Pätsi poolt korraldatud riigipöördeks.
Suur depressioon andis kokkuvõttes suure tõuke ka Teise maailmasõja lahvatamisele 1939. aastal. Vaatamata kõigele oma koledustele andis Teise maailmasõja järgne ülesehitustöö Euroopa ja ka Ameerika Ühendriikide majandusele uue hingamise ning heaolu kasvu mitmeks pikaks aastakümneks.
1973. aasta – naftakriis
Naftat ei saa!
Kriis sai alguse sellest, kui naftat eksportivate riikide organisatsiooni OPEC Araabiast pärit liikmesriigid eesotsas Saudi-Araabiaga otsustasid Ameerika Ühendriikidele kätte maksta toetuse eest Iisraelile neljandas Araabia-Iisraeli sõjas.
OPECi riigid kehtestasid Ameerika Ühendriikidele ja selle Lääne-Euroopa liitlastele ning Jaapanile naftaembargo. See põhjustas neis riikides suurt naftadefitsiiti ja naftahindade tõsist tõusu, mis viis nii Ameerika Ühendriikide kui ka mitme teise arenenud riikide majandused kriisi.
Tegemist oli väga erilise kriisiga, kus majandus seisis, aga samas inflatsioon oli väga kiire. Seda perioodi on kutsutud ka stagflatsiooniks (stagnatsioon + inflatsioon). Võttis mitmeid aastaid enne kui majandustoodang hakkas uuesti kasvama ja inflatsioon saadi kontrolli alla.
Naftakriis jättis Berliini tänavad autodest tühjaks. 
Autode asemel võeti taas kasutusele hobused. Pildil on autovaba pühapäev Berliinis. . 
Naftakriis jättis külmaks selle mehe, kes sõitis ringi puuküttel töötava autoga. .
1997. aasta – Aasia kriis
Raha tõmmati pangast välja
1997. aastal tundus Ida-Aasia riikide majandusega kõik korras olevat. Sellesse usuti ka Õhtumaal. Arenenud riikidest kogutud spekulatiivne riskikapitali voog nö Aasia tiigritele ehk Taisse, Indoneesiasse, Malaisiasse, Singapuri, Hongkongi ja Lõuna-Koreasse oli vallandanud optimismi. Kuid pimendavate kardinate taga oli pilt teine. Rahavoo tulemuseks oli nendes riikides krediidi ülepaisutamine ja liiga suur võlgade kuhjumine.
Viidates välisvaluutaressursside puudumisele loobus Tai valitsus juulis 1997 fikseeritud vahetuskursist dollari suhtes, mis oli kaua püsinud muutumatuna. Põhjus kriisiks oli antud ja see levis Taist üle kogu Ida-Aasia, tõmmates kaasa kaubanduspartnereid.
Paanikasse sattunud investorid otsustasid oma raha koju tuua ning tulemuseks oli miljardite dollarite ulatuses investeeringute väljatõmbamine. Tekkis oht, et lahvatanud kriisi keeris tõmbab valitsused maksejõuetuse mutta, mis omakorda tähendanuks ülemaailmset finantskaost.
Kulus aastaid enne kui asjad normaliseerusid. Rahvusvaheline Valuutafond pidi astuma samme, et luua enim kannatada saanud riikide jaoks päästepakette, aitamaks neil maksejõuetust vältida.
2008. aasta – suur majanduslangus
TÄPE-aasta, mida mäletame me kõik
2008. aastal lahvatanud finantskriis oli kõige raskem peale Suurt depressiooni. See puudutas praktiliselt tervet maailma ja külmutas kinni pankadevahelised rahakraanid.
Kriisi põhjustas liiga helde kodulaenude väljastamine Ameerika Ühendriikides, mille tagajärjel kukkus oktoobrikuisel sügisõhtul kokku maailma üks suuremaid investeerimispanku Lehman Brothers. See tekitas finantsturgude hangumise, mis viis paljud ettevõtted ja finantsasutused kokkuvarisemise äärele.
Valitsused üle maailma sekkusid oma riikide majandustesse, võttes selleks finantsturgudelt ohtralt laene. See omakorda viis riigid makseraskustesse. Eriti puudutas see eurotsooni kuuluvaid riike, kes ei saa rakendada iseseisvat valuutapoliitikat ja peavad lähtuma Euroopa Liidu reeglitest. Eestist rängema hoobi sai Läti.
Läti kriis
Eestit puudutas viimane majanduskriis mäletatavasti rängalt, aga meie lõunanaabreid veelgi valusamalt. Peale mitmeid majandusbuumi aastaid pöördus Läti majandus 2008. aastal järsult langusesse. Viimase kvartali 10,5 protsendine sisemajanduse kogutoodangu kukkumine oli maailmas üks järsemaid.
Veebruaris 2009 küsis Läti valitsus Rahvusvaheliselt Valuutafondilt ja Euroopa Liidult erakorralist laenu summas 7.5 miljardit dollarit. Samal ajal oli valitsus sunnitud riigistama suurustel teise Parex Panga. Tajudes riigi pankrotiohtu, hinnati Läti riigi krediidireiting rämpsu tasemele. Kriisile andis hagu juurde ka Ivars Godmanise valitsuse kukkumine.
2009. aasta lõpuks oli töötus tõusnud juba ligi veerandini elanikkonnast. 2009 viimases kvartalis kukkus majandus veel 18 protsenti. Majanduslangusega kaasnes riigieelarve kärpimine, sealhulgas pensionide vähendamine. See avaldas positiivset mõju. Kui Läti jooksevkonto, mis oli 2006. aasta lõpus 27 protsendiga puudujäägis, oli 2010. aasta veebruaris jõudnud ülejääki. Riigil õnnestus majandus stabiliseerida ilma valuutat devalveerimata.
Järgnesid abipaketid Kreekale, Portugalile ja Iirimaale ning piiratud mahus ka Hispaaniale ning Küprosele. Võttis peaaegu kümme aastat enne, kui Euroopa Liidu ja sealhulgas ka Eesti majandus hakkas kiiremas tempos kasvama. Kuigi, antud kriisi masendav sügavus mõjutab endiselt nii poliitikute, ettevõtjate ja pankurite majandusotsuseid ja külvab hirmu järgmise majanduskriisi ees, mis kindlasti tulemata ei jää.