kaasautor
Miks Hoiukassas töötasid ainult vaesed? Kuidas toimis hoiuraamat? Miks kõik pangakontorid nägid välja nagu peldikud? Uskumatuid kogemusi nõuka-aegsest pangandusest jagavad Siim Kallas ja Aavo Kokk.
Ajakirjanikuna nõukogudeaegset pangandust uurinud ja hiljem Hoiupanga juhatusse kuulunud Aavo Kokk meenutab, et üldiselt oli nõuka panganduse süsteem geniaalne. Inimesed said oma raha hoida vaid Hoiukassas, kus nad teenisid paari-kolme protsendist intressi.
Nõukaaja lõpupoole hakati eraisikutele ka suvila ostmiseks laenu andma. “Muid laene polnud inimestel võimalik saada ja teistes pankades kontosid avada ka mitte,” selgitab Kokk. Sellega lõigati ära inimeste võimalused oma eraäri teha ja hoiti kogu tootmine riigi kontrolli all.
“Inimesed tegid aga äri ikka, sest ega sa majanduse vastu ei saa. Kuid see äri oli ainult sularahas, näiteks kurkide müük Leningradi turul,” meenutab Kokk.
Pangas töötasid vaid vaesed
Praegune riigikogu aseesimees Siim Kallas juhtis Eesti Hoiukassade peavalitsust aastatel 1979 kuni 1986. Erisikute hoiused deponeeriti NSV Liidu Riigipanka, kus need läksid ettevõtetele laenuressursiks.
Hoiukassa ise oli Kallase sõnul hästi niru asutus. Enne seda oli ta töötanud raharingluse spetsialistina ning teda sooviti edutada Eesti NSV rahandusministeeriumis osakonna juhatajaks, kuid ta ei saanud julgeolekuluba. Hoiukassasse ta aga sobis.
See oli NSV Liidu Riigipanga allasutus ja Eesti NSV-l polnud sellega pistmist. Seetõttu ei kuulunud Kallas ka kohaliku nomenklatuuri sekka. “Olin asjajamisel hädas, sest öeldi, et sa pole oma,” meenutab Kallas.
Kogu Hoiukassa töötajaskond kuulus tema hinnangul vaeste klassi. Suure osa oma tööst tegeles Kallas enda sõnul sellega, et inimesed ära ei läheks. Valdavalt olid töötajateks üksikud naised. “Nõukogude aja košmaar,” sõnab ta. Pangas töötamine oli vähe prestiižne ja palk oli väike.
Moskvas hinnati Eesti Hoiukassade juhi tööd selle järgi, kui palju peavad siin hoiused kasvama. “Sain kaks kord aastas sõimata. Tagusid mind, et ei täida plaani. Üritasin küll öelda, et see ei sõltu minust,” räägib Kallas. Ühel hetkel hakkas aga plaan täis tulema ja isegi ületas seda. “Saime preemiat,” lisab ta.
Miks inimesed viisid raha Hoiukassasse?
“Sest sularaha võib ju hävineda. Põleb või mädaneb ära,” põhjendab Kallas. Kui raha juba Hoiukassas oli, siis see oli Kallase sõnul kindlas kohas, sest hoiuse saladuse hoidmine oli totaalne. Tema sõnul kehtis Nõukogude Liidus juba Stalini ajast põhimõte, et hoiused on puutumatud. Kogu info oli käsitsi talletatud ja hästi hoitud.
“Kord oli ka juhtum, kus kriminaaluurimise korral anti miilitsale infot, hiljem tuli sellest suur pahandus, et poleks tohtinud ikka anda,” räägib Kallas. “Raha on elusolend. Kui ignoreerid mängureegleid, siis see maksab valusalt kätte. Hoius on üks tundlikumaid turvaelemente. Kui sellele kallale lähed, siis see on kuradi ohtlik.”
Raha stabiilsus on tema sõnul üks sotsiaalselt tähtsamaid garantiisid. Ega muidu pole ka tänapäeval riigi poolt kehtestatud kuni 100 000 euro suurune garantii, et vältida väiksemagi probleemi korral pangajooksu.
Miks riigi seisukohalt Hoiukassat vaja oli?
“Eks juba siis teati ikka põhitõdesid, et vabalt ringlev raha tekitab inflatsiooni. See tuleb ära korjata. Plaanimajanduses ju palju kaupa saadaval ei olnud. Ringluses olev vaba raha kippus minema mustale turule,” kirjeldab Kallas.
Kallase sõnul propageeriti juba siis sularahavaba arveldust ettevõtete ja inimeste vahel. Näiteks kommunaalmakseid käidi tegemas Hoiukassa kontoris. Isegi mitmed ettevõtted hakkasid töötajate palku Hoiukassa arvele kandma. Tingimuseks oli, et Hoiukassa kontor oleks ettevõtte territooriumil või sellele väga lähedal, et töötajatel oleks mugav raha kätte saada. Sularahaautomaatidest ei osanud siis keegi ka kõige hullumeelsemates unenägudes unistadagi. Pangakaartide asemel olid hoiuraamatud, mida käsitsi täideti.
Pangakontorid olid nagu peldikud
Hoiukassa kontorid olid Kallase sõnul aga äärmiselt nigelas seisukorras. “Kauplesin ehitamist, aga öeldi, et ei saa. Sellele vaadati hapu näoga,” räägib ta. Hoiukassa kontorid olid iga Eesti NSV rajooni keskuses, lisaks oli üle maa sadu agentuurhoiukassasid. Nendeks olid näiteks sidejaoskonnad ja postkontorid.
“Nõukogude Liidus olid pangad riiklikud krediidiasutused. Pangasüsteemile oli omane panganduse riiklik monopol: ringlusvahendite riiklik emissioon, tsentraliseeritud krediteerimine, kommertskrediidi asendamine otsese pangakrediidiga,” on meenutanud kunagine Eesti NSV rahandusminister, tänaseks lahkunud Albert Norak.
MIS SAI NÕUKOGUDE PANKADE RIISMETEST EESTIS?
NSVL Riigipanga Eesti filiaal liideti Eesti Pangaga. Nagu ka NSVL Välismajanduspanga Tallinna osakond. Hoiukassa baasil moodustati Eesti Hoiupank, mis 1996. aastal liitus Hansapangaga, misjärel sai peamiselt ärikliente teenindanud Hansapangast rahvapank. Tänaseks on see alla neelatud Rootsi Swedbanki poolt. Agrotööstuspanga filiaalidest moodustati kohalikud Maapangad, mis ühinesid Eesti Ühispangaks, mille neelas alla rootslaste SEB. Elamu-sotsiaalpangast sai Eesti Sotsiaalpank, mis muutus maksujõetuks 1994. aastal, kui riik tõmbas oma eelarverahad sealt välja.
Valdav osa lühiajalistest krediiditehingutest oli koondatud riigi ühtsesse krediidi- ja arvelduskeskusesse, milleks oli NSV Liidu Riigipank. Eesti NSVs oli keskseks pangaasutuseks NSV Liidu Riigipanga Eesti Vabariiklik Kontor, kes allus otseselt NSV Liidu Riigipangale. Riigipanga Kontori ülesanneteks oli analüüsida vabariigi rahakäibe seisundit, korraldada rahakäivet ja kassaplaani täitmist ning esitada selle aruandeid ja analüüse Keskpangale Moskvasse.
Sageli püüdis NSV Liidu Riigipank oma juhenditega ette kirjutada, milleks võib raha kasutada. Noraku hinnangul piirati eriti jõhkralt vahendite kasutamist kultuuri-, hariduse- ja tervishoiuasutustes. Ainult kohalike poliitikute sihikindel tegutsemine ja toetus võimaldas neil asutustel vähegi normaalselt toimida.
NSV Liidu Riigipangasüsteemi kõrval töötasid ka majandusharusid teenindavad pangad: NSV Liidu Tööstus-Ehituspanga Eesti Vabariigi Kontor, NSV Liidu Hoiupanga Eesti Vabariigi Peavalitsus, NSV Liidu Väliskaubanduspanga Tallinna osakond, mis tegeles välismajanduse arveldustega. Hiljem moodustati veel ka NSV Liidu Elamu-Sotsiaalpanga Eesti Vabariiklik Kontor ja NSV Liidu Agrotööstuspanga Eesti Vabariiklik kontor.
Kogu laenu ei pidanudki pangale tagasi maksma
Ettevõtted olid nende pankade vahel valdkonnapõhiselt ära jagatud. Pangad andsid laenu ka, aga see oli pigem likviidsustugi. “Näiteks kui mõni ettevõte oli saanud riigiplaaniga kohustuse uut vidinat tootev tsehh rajada, siis pidi ju kusagilt lisaraha saama, enne kui sai hakata toodetud kaupa müüma,” räägib Aavo Kokk. Oluline on aga see, et kaugeltki mitte alati ei pidanud laenu tagasi maksma. Sageli oli riigiplaaniga ette antud ka see, kui palju laenu kustutati.
Pangad olid Nõukogude ajal Koka sõnul vajalikud peamiselt selleks, et oleks võimalikud sularahata tehingud ettevõtete vahel. Aga pankade kaudu kontrolliti ka rubla stabiilsust. “Nimelt ei saanud ettevõtted oma kontodel olevat raha nii kasutada nagu nad ise oleks soovinud. Oli täpselt pikaajaliste plaanidega määratletud, kui suur on palgafond, kui palju raha läheb sotsiaalüritusteks jne. Pankadel oli ülesanne kontrollida, et ettevõtted ja asutused raha üle etteantud valdkonna limiitide ei kasutaks,” räägib Kokk.
ELUASEMELAENU EELKÄIJA
Gennadi Teemaa sõnul hakati 1980. aastate algul hakati andma kolhoosnikele ja sovhoosnikele eramuehituseks laenu. Need olid sellised ühepereelamud nagu “Ants” ja “Suvi” jne. Üks selline grupp maju on näiteks Tartu lähedal Ülenurme kooli vastas.
Need oli küllalt populaarsed ja neid ehitati palju. Laenu inressimäär oli kuskli 0,5% aastas ja tagasimakse tähtaeg viiskümmend aastat. “Ma arvan, et need majad on seni hea “tervise” juures,” sõnab Teemaa. Tartu KEK-is oli eraldi osakond nende majade ehitamiseks. Maja maksumus oli kuskil veidi üle kahekümne tuhande rubla, mis peale rahareformi oli kaks tuhat krooni. “Päris hea hind ju,” lisab ta.
Eesti NSV-s töötasid NSV Liidu Riigipanga Eesti Kontori osakonnad vabariikliku alluvusega linnades ja rajoonides. Riigipank krediteeris kohalikke ettevõtteid juhendite järgi. “Iga ettevõtte tüübi jaoks oli oma reeglistik,” räägib tolleaegses panganduses töötanud Gennadi Teemaa. Riigipank krediteeris ka kolhoose ja sovhoose. Samuti oli tema kanda linnaehituse ja eramumajutuse finantseerimine.
Teemaa suunati peale Tartu Riikliku Ülikooli lõpetamist Riigipanga Jõgeva osakonda, kust hiljem suundus Riigipanga Tartu osakonna asejuhatajaks. Seal hakkas ta tegelema kolhooside, sovhooside ja Eesti NSV Riiklike Põllumajanduse Tootmistehnika Komiteedega (lühidalt EPT). Nende ülesanne oli varustada majandeid põllumajandustehnikaga, väetistega, teha maaparandustöid ja toota turvast.
Kuna suures osas käis arveldamine sularahas, oli igal Riigipanga osakonnal oma varakamber.
Kuna suures osas käis arveldamine sularahas, oli igal Riigipanga osakonnal oma varakamber. Kogu arvestus pangasüsteemi üle toimus suurtes arvestuskeskustes, kus andmekandjateks olid perfokaardid ja hiljem magnetlindid
Kui ettevõtted soovisid palkade väljamaksmiseks sularaha, pidid nad selle ette broneerima. “Ei saanud piiramatult välja võtta, sest hoiukambrit ei tohtinud tühjaks tassida,” selgitab Teemaa. Sularaha emisssioon toimus eranditult NSVL Riigipanga loal, kes andis need NSVL Riigipanga Eesti Vabariikliku kontori vahendusel osakondadele nende koostatud iganädalaste taotluste alusel. Osakond ei tohtinud omavoliliselt mingit sularaha väljaandmist teostada.
VENEMAINE EDULUGU
Venemaal kasvas aga Sberkassast välja Sberbank, mis on Venemaa ja Ida-Euroopa suurimaid pankasid. Panga enamusosalus kuulub läbi Venemaa Keskpanga Vene riigile.
Tööstusettevõtete raha liikus läbi Tööstus-Ehituspanga. Ettevõtete põhivara amortisatsioon jagunes kaheks – üks osa uute põhivahendite soetamiseks ja ehituseks ning teine osa kapitaalremondiks.
Ettevõtted moodustasid amortisatsioonifondi ja sellest uute põhivahendite soetamiseks ja ehituseks ettenähtud osa kanti panka, mille kasutamise otsustas riik, mitte ettevõte, kellelt see ära korjati. Tema sõnul oli Tööstus-Ehituspanga kohuseks ka suurte riiklike objektide finantseerimine. Näiteks oli selle panga finantseerida ka Tõnismäel asuva Rahvusraamatukogu ehitus. Samuti kortermajade ehitus.
Lisaks olid Eesti NSVs üleriiklikud ettevõtted, mida finantseeriti otse Moskvast. Näiteks Eesti Põllumajandusakadeemia koos oma katsemajandiga. Et raha tuleks libedalt, käisid selliste asutuste juhid Moskvas rahaandjaid hea ja paremaga määrimas.
Hiljem ka Agrotööstuspanka juhtinud Teemaa sõnul hakkas süsteem lagunema 1988. aastal, mil tekkisid ka juba esimesed kommertspangad.