Mäng “Kivi-paber-käärid” saab hoopis uue tähenduse, kui kuulete, kuidas sotsiaalse ettevõtluse Elon Muskiks nimetatud Gunter Pauli räägib kivipaberist. See pole mingi muinasjutt, see on päriselt olemas. Olen ise katsunud.
Pauli külastas eelmisel nädalal Eestit, et jagada siin oma uut õppemeetodit. Mees, kes õpetab kohvipurus seeni kasvatama ja räägib, kuidas sebrad töötavad kui looduslik konditsioneer, jagab selles loos siin Eestile hulgaliselt häid mõtteid, kuidas lahendada siin põlevkivi, prügi ja haridusprobleeme. Investeeri sai Pauliga kokku, pange end nüüd valmis, tuleb ägedaid lugusid.
Inimesi hämmastab kõige enam kui Sa räägid, et kivist saab paberit teha ja juba tehaksegi! See on tõeliselt hämmastav lugu. Mis mõttes kivipaber?
Kivipaber sündis Hiinas. Ja nagu me teame, siis Hiina leiutas paberi juba 2000 aastat tagasi, aga nüüd nad taasleiutasid paberi. Võiks küsida miks?
Olen olnud enam kui 20 aastat ühenduses teadlastega, kes kivipaberi leiutamise taga on. Hiina mõistis, et nad ise on maailma suurimad paberitarbijad – 100 miljonit tonni aastas – ja nende traditsiooniliselt toodetud paberivarud saavad seetõttu väga kiiresti otsa, sest neil ei ole puid. Ja mis veel hullem, neil pole paberi tootmiseks piisavalt vett. Seega küsisid teadlased endalt, kas me saaks veeta paberit toota?
“Hiina üks suuremaid probleeme on õhus ringlev tolm. Nii hakkasid nad tolmust paberit tootma.”
Mida ma õpetan, on see, et kui näed probleemi, siis otsi veel teisigi probleeme. Probleeme koos vaadates võib üks pakkuda teisele lahenduse. Hiina üks suuremaid probleeme on õhus ringlev tolm. Seda on liiga palju. Suur osa tolmust tuleb kaevandustest. Nii püüdsid hiinlased aru saada, kuidas vabaneda kaevanduse jääkidest ja siin tuligi mängu paber.
Nad hakkasid uurima, kuidas kasutada kivis leiduvat kaltsiumkarbonaati paberis, sest tavalises paberis kasutatakse ju ka kaltsiumkarbonaati täiteainena. Isegi 50% võib paberis olla kaltsiumkarbonaati, et muuta see mõnusaks ja pehmeks.
Nad hakkasid katsetama, kuidas kaltsiumkarbonaadi hulka paberis suurendada ja jõudsid tulemuseni, et kui sa võtad kõrgekvaliteedilist polüetüleeni ehk plastikut, siis saad sa teha paberit, kus on 20% polüetüleeni ja 80% kaltsiumkarbonaati. Polüetüleen ei lagune kergesti, mistõttu sa saad seda taaskasutada terve igaviku.
Aastaga oli testpaber valmis. Ja see on hämmastav, sest sa ei võta maha mitte ühtegi puud ja ei kasuta tilkagi vett!
“Läks 17 aastat, et arendada välja masinad, mis suudaksid päriselt suurt hulka kivipaberit toota.”
Muidugi on üks asi teha leht paberit, aga teine asi on käima panna tootmine. Hiinlastel võttis 17 aastat, et arendada välja masinad, mis suudaksid päriselt suurt hulka kivipaberit toota. Kahjuks tabas neid uus probleem – kivipaber oli tavalisest raskem! Kõvasti raskem. Kui sellisest kivipaberist raamat printida, hoiad sa põhimõtteliselt telliskivi käes.
Oli vaja lahendust. Ja keegi mõtles välja, et kivipaberisse tuleb sisse süstida õhumulle. Nii et täna koosneb kivipaber 30% ulatuses õhust! Poletüleeni on selles nüüd 10% ja see on igavesti taaskasutatav.
See kõlab nagu muinasjutt, aga see on tõsilugu. Tootmine on miljon tonni, mis on paberitööstuses vaid piisake, kuid Hiina on otsustanud, et sellest saab tuleviku paber.
Kas seda saab kääridega lõigata? Kas see põleb?
Seda saab kääridega lõigata, aga see ei põle. Ta sulab 160kraadi juures kuumutades kokku ja sellest saab uue paberi teha.
Ja kas see paberitootmine lahendas siis ka tolmuprobleemi?
Lokaalselt. Sest miljon tonni lihtsalt on väike kogus. Aga see on väga selge samm sinise majanduse poole. Sa katsud olemasolevaid probleeme lahendada lokaalselt neile uut väärtust andes, nii et rahvas saab, mida nad vajavad.
Eestis on meil sarnane probleem. Me asume maailma jäätmete topis 4. kohal oma põlevkivi jäätmete tõttu. Kas me saaks põlevkivitolmu ka paberi tootmiseks kasutada?
Peab uurima. Otsi kilogramm põlevkivi tolmu ja ma vahendan sulle Hiina kontaktid. Küll nad testivad.
Väga hea. Oleme kokku leppinud.
Aga kui paberivärk ei tööta, kas me saaks kuidagi muud moodi põlevkivitolmu probleemi lahendada?
Tuleb ringi vaadata. Mul ei ole täna valmis vastust, aga otsime sarnaseid probleeme lahendanud inimesi. Võib-olla kivipaber ei ole teie jaoks kõige parem lahendus isegi, sest Eesti paberitootjad võivad solvuda. Nemad tahavad ju puudele väärtust anda.
Aga mõni teine võib jälle öelda, et me tahame puid säilitada ja mitte neid odavalt paberina Hiina müüa. Avalik debatt muutub kohe, kui nähakse suuri võimalusi, mitte suuri probleeme. Palju lihtsam on näha avaliku arvamuse muutust suurte võimaluste ümber, konsensus on palju kiirem tulema kui probleemide puhul.
Sinine majandus tähendab, et asju vaadatakse uue nurga alt ja avastatakse nii palju võimalusi.
Sa lähed siit Eestist kohe edasi Lätti, et lahendada seal kalaprobleem. Milles see seisneb?
Kaks aastat tagasi, kui minu raamat “Sinine majandus” ilmus läti keeles, võttis Läti põllumajandus- ja kalandusministeerium minuga kohe ühendust. Kalahulgaga oli suur probleem. Seda ei jätkunud.
Mina olin kirjutanud raamatus, et ei tohiks püüda marjaga emaskalasid. Kalamarja söömisele pole mitte mingit õigustust! Kui sa tahad parandada kalade hulka järvedes-jõgedes, siis alati kui sa püüad emase kala, peaksid ta vette tagasi laskma. Eriti kui ta on suurem ja vanem. Sest kalade marjahulk kasvab koos vanusega. Mida vanemaks emane kala elab, seda rohkem on tal marja. Ei tundu üldse loogiline ta varajases eas kinni püüda ja ära süüa. Välja arvatud muidugi sellele, kes kalamüügist raha teenib. Tema jaoks on iga kala raha.
“Küsige laste käest, mis nad arvavad sellest, et püütakse kinni ja tapetakse kala, kellel on väiksed beebid kõhus. Lapsed arvavad, et sa oled hull peast! Mõrvar!”
Nii et Läti valitsus alustas kampaaniat. Iga kalamees, kes püüab suure emase koos marjaga, teeb sellest pilti, laseb kala tagasi vette ja saadab pildi ministeeriumisse, saab vastutasuks kruusi. Ja see töötab! Valitsus teab nüüd, et igakord kui keegi saadab neile pildi, on tuhanded marjad päästetud.
Muidugi me teame, et igast marjaterast ei saa väike kalake, aga see toidab ökosüsteemi ja muudab mõtlemist. Küsige laste käest, mis nad arvavad sellest, et püütakse kinni ja tapetakse kala, kellel on väiksed beebid kõhus. Lapsed arvavad, et sa oled hull peast! Mõrvar!
Isegi meie, täiskasvanud, saame ju aru, et väga imelik oleks tapamajja viia lehm, kellel on vasikas kõhus. On hämmastav, et meie moraalistandardid on selged neljajalgsete loomade puhul, kuid kalade puhul on meil ükskõik.
Su raamat on ka eesti keeles ilmunud. On sul Eesti valitsusega kontakte olnud?
Ei. Ma olen kohtunud keskkonnaministri ja veel mõndade ametnikega, aga see on olnud pelgalt käesurumine, mitte midagi muud. Eesti on väga suure Brüsseli mõju all. Kui Brüssel midagi ütleb, siis Eesti täidab käsku. Võib-olla see on okei, aga teatud grupil on tahtmine Brüsselist võimalikult teises suunas liikuda. Eesti on väga unikaalne maa oma unikaalsete varade ja väärtustega. Brüsselist ei osata seda kaugelt hinnata.
Toon näite. On üsna selge, et kuivõrd teil on pikk ja pime talv, siis päikeseenergia pole Eesti jaoks mingi lahendus. Milleks ka tuuleenergiale panustada, kui teie külma talvega tiivikud lihtsalt jäätuvad ära, mistõttu tuleb selle vastu soetada ekstra-kallid seadmed.
“Eesti on väga suure Brüsseli mõju all. Kui Brüssel midagi ütleb, siis Eesti täidab käsku. “
Minu seisukoht on, et alati tuleb vaadata, milline on siin parim valik, mitte kiigata selle poole, mis on lihtsalt maailmas enimlevinud.
On olemas uus tehnoloogia, mis saab energiat tuulelohest. Lapsed armastavad tuulelohesid! Tuulelohe saab olla suur, näiteks 40m2 suurune, mis toodaks 250kw energiat. Kui tuulelohe tõuseb kõrgemale kui 100 või 150 meetrit, võib see lennata igavesti. See ei peatu iial, sest nii kõrgel on alati tuul.
“Nii et tuulelohe-energia võiks olla midagi, mis Eestile võiks sobida, sest see toimiks nii talvel kui suvel.”
Nii et tuulelohe-energia võiks olla midagi, mis Eestile võiks sobida, sest see toimiks nii talvel kui suvel ja tuuleloheenergia on midagi, millega lastele meeldib koos kasvada. Sest lohe on äge, see mängib tuulega.
Õpetamisega on see asi, et aeg ja koht peavad olema õiged. Sombusel talvepäeval saab ikka tuulelohet lennutada. Lapsed on väga altid oma mõttemustreid muutma ja saavad kohe aru, et tuulelohe töötab iga ilmaga, miks mitte seda siis elektritootmiseks kasutada. Inimesed kardavad tuuleveskeid, sest need teevad õudset lärmi, läbi mängu saab aga uut põlvkonda õpetada kasutama uut tüüpi energiat.
Rääkides õpetamisest, siis just hiljuti kuulsin tuttavalt lugu, kuidas ta laps, kes oli enne kooli meeletult loominguline ja armastas väga joonistada, on kahe kooliaastaga muutunud trotslikuks, ei taha koolis käia, ei joonista enam üldse ja midagi on juhtunud tema loomingulisusega. Mis me temaga koolis valesti tegime?
Valesti ei teinud midagi. Te lihtsalt ei teinud midagi õigesti. Siin on väga suur vahe. Selle poisi jaoks ei olnud selles koolis õiget lähenemist. Minu pedagoogiline lähenemine ütleb, et õppimine on pidev üllatuste pakkumine. Laps muudkui imestab, see tekitab temas positiivseid emotsioone ja talle jäävad asjad meelde. Üllatus stimuleerib last. Igal aastal laps tahab teada, mis on tema kingipaki sees. Meile kõigile meeldivad üllatused.
“Me peame muutma kooli festivaliks, kus on pidevalt väikseid üllatusi.”
Me peame muutma kooli festivaliks, kus on pidevalt väikseid üllatusi. Iga laps on väike start-upper. Lapsele meeldib teha oma vanemaid õnnelikuks. Ta tahab käia koolis, sest see teeb ta vanemad õnnelikuks. Aga pärast paari aastat laps enam ei taha, sest kool ei tee teda õnnelikuks.
Siinkohal võiksid õpetajad öelda, et ega me ei ole mingid klounid või meelelahutajad, kes tõmbavad iga päev järjest jäneseid kübarast välja. Me oleme õpetajad!
See on tõsi. Üks õpetaja ei saagi kõiki asju osata. Aga meie pedagoogika on disainitud nii, et õpetajad teeksid omavahel koostööd. Igas koolis on keegi, kes tahaks olla komediant või näitleja. Ja alati on keegi, kes tahab olla teadlane. Nii et alati on keegi, kes tahab nalja visata ja alati on keegi, kes on natuke igav. Me ei saa võtta ühte õpetajat, panna talle kõik ootused ja proovida teda suruda mingitesse raamidesse. Aga me saame võtta kogu meeskonna ja proovida neid panne tööle mingites raamides, et lastel oleks tore koolis olla.
Eestis on prügi suur probleem. Me ei sordi prügi ja valitsus ei tee selleks midagi, et me hakkaks prügi sorteerima. Mida teha?
Alati on mure selles, et prügis nähakse probleemi, mitte väärtust. Keegi ei taha olla osa probleemist ja seetõttu ka ei sorteerita. Kõigile tundub, et tema üksikisikuna ei saa prügiprobleemile mingit lahendust pakkuda. Prügi on tüüpiline nähtus, kus üksikisik ei saa eriti midagi muuta. Muutuseks peab kogukond nõus olema. Aga kuidas motiveerida kogukonda? Neid peab kuidagi inspireerima. Inimesed harilikult ei inspireeru prügist.
Me võime küll öelda, et tootjad võiksid vaadata, millesse nad asju pakendavad ja pakendit võiks vähem olla, aga me ei saa kogu vastutust ka nende kaela lükata. Prügi probleemiga tuleb tegeleda mitmel tasandil. Me võiksime näiteks lastele õpetada, kuidas toodetakse plastikut. Kui sa tead, kuidas tegelikult saab looduslikest materjalidest plastikut toota, siis see plastik, mis meile täna vastu vaatab, pole sinu jaoks lihtsalt aksepteeritav, sest see on räpane ja risustab maailma.
“Prügis nähakse probleemi, mitte väärtust. Keegi ei taha olla osa probleemist ja seetõttu ka ei sorteerita.
Loodusliku plastiku tegemiseks pole vaja muud kui õli ja suhkrut. Ja ma tean, et teil on näiteks kanepiõli või rapsiõli. Me arvame, et plastikut on õudselt keeruline toota ja selle tarvis on vaja hiiglaslikke tehaseid, plastiku tootmine on kuidagi ülemüstifitseeritud. Tegelikult on see väga lihtne.
Nii väikses riigis kui Eesti, võiks kogu plastikuvajaduse saada kaetud siin leiduvate varadega ja nn tööstuslikku plastikut poleks teil üldse vaja. Probleem on lihtsalt selles, et keegi ei vaevu seda endale selgeks tegema.
“Prügile tuleb anda väärtus. Teil on väga palju metsa ja mets vajab korralikku toitu maast. Selleks sobivad suurepäraselt köögijäätmed.”
Teil on väga palju metsa ja mets vajab korralikku toitu maast. Selleks sobivad suurepäraselt köögijäätmed. Kui te oma prügimajanduse ümber disainiksite ja annaksite sellele väärtuse, saaks suurepäraseid tulemusi. Ärge arvake, et see juhtub üleöö. Selleks kulub 20-30 aastat.
Komposti tootmine tundub tülikas, sest see maksab rohkem ja valitsus pole huvitatud raha kulutamisest. Aga kompostimine tuleks disainida nii, et sellest saab raha teenida. Kui linna makse ja elanike makse alandataks, sest nad on tublid kompostijad, on kõik valmis oma toidujäätmed biolagunevasse kotti koguma.
Rootsis on juba seitse linna, kes nii toimetavad. Rootsi pole siit ju kaugel. Kui nemad saavad hakkama, saate teie ka. Siin on vaja lihtsalt mõttemalli veidi muuta. Ja seepärast vajamegi me uut teistsugust haridussüsteemi, mis aitaks mõttemalle muuta.
Milles seisneb Gunter Pauli õppemeetod?
Gunter Pauli kirjutab lugusid. Kokku tuleb neid 365, sel sügisel ilmub neist eesti keeles 12. Iga lugu on hästi põimitud, iga tsitaat lõpuni läbi mõeldud. Näiteks saavad ühes loos kokku karu ja rebane.
Karul on palju kalu, rebasel on kõht tühi.
Rebane hakkab kavaldama: Oi, karu, sa oled niigi paks, milleks sulle nii palju kalu?
Karu: ma pole paks, ma kogun talveuneks.
Rebane: aga kas sa tead, et mõnes kultuuris nimetatakse seda vargaks, kellel on liiga palju ja kes teistele ei anna.
Ja sarnaselt see vestlus seal karu ja rebase vahel kulgeb. Kui õpetaja on loo ette lugenud, hakkavad nad lastega arutama, mis selle loo taga peidus on. Sõltuvalt lapse vanusest räägitakse sellest, mida karu sööb, mis on talveuni, kuni selleni välja, et mis kultuuris nimetatakse asjade omajat vargaks, mis on kristluse ja islami vahe ja mida tähendab ütlus, et kaamel läheb läbi nõelasilma.
Samuti arutletakse selle üle, kuidas rebane oleks võinud karult kala küsida. Kas ta oleks võinud lihtsalt ausalt öelda, et mul on kõht tühi, palun anna mulle ka kala? Ja kas vaestele peaks annetama? Mis asi üldse on vaesus? kas meie oleme rikkad või vaesed? Kui palju meie kogukond annetab – arvutame kokku! Millised on eesti loomalood muinasjuttudes?
Niimoodi läbi arutelu läbitakse märkamatult 14 ainet, kus hulgas on nii eesti keel, matemaatika, kui ka psühholoogia, kunst ja eetika. Kuna lapsel tekivad asjade vahel seosed, siis need jäävad paremini meelde.
Kes tahab rohkem kuulda Gunter pauli õppemeetodist ja võib-olla seda oma kooliski proovida, siis pöörduge palun: ave.oit@lilleoru.ee