kaasautor
28 aasta tagusest Soomes käigust kujunes Andres Dvinjaninovi jaoks äri, mida eestlased õppisid tundma suveteatri nime all.
Millegagi avaldas toona näitlejakarääri alguses olnud Andres Soome lavastajale Rauli Lehtonenile muljet. Ta kutsus Andrese 1991. aastal Tamperes suveetendusele venelasest politseinikku mängima. Kuigi tal tuli laulda etenduses üks laul vene keeles, oli tekst ikkagi soome keeles, mida Andres ei vallanud.
Ta võttis küll kätte sinise kaanega õpiku “Puhutteko Suomea”, kuid kümnendast leheküljest kaugemale ei jõudnud. Ta sai kinnitust teadmisele, et keelt saab õppida ikka läbi praktika, mitte teoorias. “See on hästi huvitav, kui sa ikka pead aru saama, mida sinuga räägitakse, siis sa saad selle keele ka selgeks,” tõdeb Andres.
Ta kirjeldab värvikalt, kuidas publik reageeris tema aktsendile, kui ta lavale astus. “Muidu istusid seal tuimade nägudega, aga kui ma suu lahti tegin, siis oli näha, kuidas publik elavnes, kavalehed võeti lahti ja uuriti, et kes see näitleja on,” räägib Andres. Tema aktsent ei olnud kuidagi mängitud, selline oligi tema soome keele oskus sel hetkel. Ega ta päris täpselt ei teadnudki, mida räägib. Soome keeles on mitmetel sõnadel eestlaste jaoks rõhud hoopis teise koha peal ja see võib olla soomlaste jaoks üpris naljakas kuulata.
“Panganduskeeles võiks öelda, et mu elu muutus likviidseks.”
1991. aasta suvel käis ta laval 81 korda, kusjuures nädalas oli üheksa etendust. Kokku käis ta Soomes kolm suve ja nii pani ka aluse oma majanduslikule kindlustatusele. “Panganduskeeles võiks öelda, et mu elu muutus likviidseks,” muigab Andres. Kuid Soomes käigul oli Andrese jaoks hoopis suurem tähtsus, mis on tänaseks mõjutanud Andrese elu pea viimased veerandsada aastat.
Suvel sajab Tartus ju vihma!
Soomes nägi Andres, et ka suvel võib teatrit teha. Suvi on aeg, kus inimesed lähevad meeldivalt pööraseks. Tartus Vanemuises mängides tekkis tal ühel hetkel rahutus, hakkas isegi natuke igav.
Tartu Suveteatri Seltsi loomine oli vastuvoolu ujumine. Öeldi otse välja, et ta on hull. “Tartus juulikuus lageda taeva all. Siin sajab ju vihma, kes su etendusi vaatama tuleb,” on üks näide tiraadist, mida talle ette loeti. Ometigi oli kohe algusest peale ka Andresesse uskujaid. Üheks näiteks on joogifirma Tridens, kes toetas Emajõe Suveteatrit 19 aastat järjepanu. Andres tunnistab, et ilma selle abita poleks mingil juhul välja vedanud.
1997. aastal Tartus Toomemäel etendunud “Robin Hood” oli üllatavalt edukas. Teatud mõttes pani ta sellega aluse ka Eestis suveetenduste traditsioonile. Kuigi Linnateatri Lavaaugus mängiti “Kolme Musketäri” juba 1995. aasta suvest, võeti seda kui lihtsalt Linnateatri etendust. Peale Emajõe Suveteatri käivitumist avastasid paljud, et ka suvel võib teatrit teha.
Kuid kõik ei ole alati läinud ka Andrese jaoks nagu lepase reega. 2001. aasta oli Emajõe Suveteatrile erakordselt raske. Miinust kogunes kolmesaja tuhande krooni jagu. Sellele järgneval 2002. aastal pidas Andres loobumismõtteid. Kuni ühel suvepäeval, kui ta murekoorem seljas, mööda Tartut ringi jalutas, tuli talle vastu linnapea Laine Jänes (nüüd Randjärv) ning küsis teatri plaanide kohta. Andres vastas kohmetunult, et polegi õieti plaane. Linnapea imestas seepeale, et kuidas nii, sest linnavalitsus olevat just otsustanud Emajõe Suveteatrile 200 000 krooni eraldada. Andres läks koju ja mõtles, et kui sinusse niimoodi usutakse, siis ei saa ju loobuda.
2003. aastal lavastas Priit Pedajas Emajõe Suveteatris August Gailiti kultusromaani “Nipernaadi” ja see oli täistabamus. Teater ronis august välja.
Suveetendus “Kadri”
Tartus Staadioni tänaval tänavu 27. juulil esietenduv muusikaline suvelavastus „Kadri“ tähistab Silvia Rannamaa ajatu väärtusega, paljusid põlvkondi vaimustanud noortejutustuse esmailmumise 60. aastapäeva ja kirjaniku 101. sünniaastapäeva.
„Kadri“ lavastab Andres Dvinjaninov, dramatiseerinud ja suvelava jaoks on etenduse kohandanud tunnustatud lastekirjanik ja stsenarist Aidi Vallik. Kadri osatäitja on Hanna Simona Allas.
Kui esimesel kolmel aastal oli Emajõe Suveteatri etenduste paigaks Toomemägi, siis sealt edasi on Andres leidnud Tartus erinevaid väljakuid, tagahoove, Emajõe kaldapealse, vastavalt etenduse sisule põnevaid ruume nagu sünnitusmaja ja anatoomikum jne. Tänavuseks suveetenduseks “Kadri” leidis ta Staadioni tänaval väga huvitava paiga. Aga ta on toonud etendusi ka Tartust välja. Viiel aastal mängiti Viimsi Suveteatri nime all Viimsi Rannarahva muuseumi ja Vabaõhumuuseumi õuel. Kahel aastal lavastati etendusi ka Otepää Suveteatri nime all Pühajärve kaldal. Kuid puudus oli omast majast, kus ka talvel etendusi anda.
Pühakojast sai teater
Kui 2014. aastal avanes Andres Dvinjaninovi juhtitud Emajõe Suveteatril võimalus saada oma päris teatrimaja, siis polnud küsimust. Tegemist on 1931. aastal legendaarse Tartu arhitekt Arnold Matteuse projekti järgi Tartu Kolgata baptistikoguduse palvemajaks ehitatud hoonega. Tähe tänaval maja leidmisega täitus Andrese kauaaegne unistus ning Emajõe Suveteater sai oma kodulava ja asupaiga ka talvekuudeks. Mitmeid kuid väldanud remonditööd andsid hoone ruumidele uue hingamise. Teatrimaja põhiosa moodustavad 130kohaline teatrisaal ning hubane kahhelahjuga kohvikusaal. Teatrimajas etenduvad nii oma teatri lavastused, seal korraldatakse näitusi ja kontserte annab ka Andrese jaoks kõige olulisem ansambel, mille liige ta on olnud 26 aastat – Kaunimate Aastate Vennaskond.
Kaunimate Aastate Vennaskond
Tartu näitlejatest ja muusikutest koosnev kollektiiv sai tuule tiibadesse 1993. aastal Vanemuise teatri ovaalsaalis etendunud Kulno Süvalepa lauludel põhinevast kontsertlavastusest “Kaunimad aastad su elus”. Tänapäeval esineb ansambel koosseisus Hannes Kaljujärv, Andres Dvinjaninov, Jüri Lumiste, Toomas Lunge ja Indrek Kalda.
Kaunimate Aastate Vennaskond annab tänavu maikuus kontserte, kus esitatakse kaunemaid Eurovisiooni laule.
Peale Vanemuisest lahkumist ja 2000. aastal Nukuteatrisse kunstiliseks juhiks suundunud Andrese elu on tagasi Lõuna-Eestis, aga mitte Tartus, vaid selle lähistel. Pealinna toovad teda esinemiskoolitused, aga ka Kaunimate Aastate Vennaskonna tellitud esinemised. “Mulle meeldib Tallinnas tööl käia, aga mitte elada nii, et korrusmaja aknast vaatavad 28 naabrit sisse ja kohe ei joosta sind välisuksest väljudes pikali,” kirjeldab ta.
“Tihti arvatakse, et kunstnik peab olema näljane, vaevlema ning kogu piina pühendama loomingusse, siis tuleb alles õige kunst.”
Lasnamäe veerel kohvikus avarate akende all istudes, küsib Andres aknast välja vaadates, et kui palju me puid näeme. Kaugemal taustal on neid tolmusena näha, kuid Andrest see ei rahulda. “Minu kodu ümber on kümme hektarit maad. Seal elavad rebased, kevadisel ajal peatub seal palju linde, karusid olen ka näinud,” sõnab ta uhkelt. Peres on viis kassi ja koer. Niipalju kui võimalik, kasvatab pere oma köögiviljad ise.
Kui ta töötas igapäevaselt Tallinnas, elas ta ka Tallinna lähistel Viimsis ja Randvere külas, aga see polnud ikkagi see. “Päriselt maal elamine rahustab ja annab jõudu, eriti nüüd kevadel, kui loodus tärkab,” kirjeldab ta. “Tööd on Tallinnas mõnus teha, siis kui oled laval või lava ees.” Läinud aastal lavastas ta näiteks Estonia teatris “Buratino”. Samuti käib ta pealinnas seriaalide võtetel, kui kutsutakse.
Suurlinn pole Andrese jaoks siiski eluliselt tähtis. “Kui me anname Kaunimate Aastate Vennaskonnaga üle Eesti 27 kontserti, siis me lähme ju ise inimeste juurde,” sõnab ta.
“Linnas toimub koguaeg midagi, igal õhtul on mitukümmend etendust või kontserti, mille vahel inimesed ei suuda valida. Maal on iga kontsert või etendus sündmus, kus on kõik kohal, nagu viis kopikat.”
Aga toetust ei saa
Kui tänavu kevadel lahvatas skandaal, et erateatritest ei maksta riigi poolt enam toetust Vana-Baskini teatrile ja selle juht Aarne Valmis viitas ka sellele, et Emajõe Suveteater jäi toetusest ilma, siis Andres on oluliselt rahulikum. Ta ütleb, et on taotlenud aastaid riigilt toetus, aga on alati ilma jäänud.
“Tihti arvatakse, et kunstnik peab olema näljane, vaevlema ning kogu piina pühendama loomingusse, siis tuleb alles õige kunst,” tõdeb Andres. Aga nii ju ei saa. Ta räägib, et kui võtame ette etendusvaldkonna kui äri, siis on seis väga halb, sest valitseb ebavõrdsus riigi- ja erateatrite vahel. “Kujutame ette, et on riiklikud pangad. Kui üks aasta ei olnud panga pidamine kasumlik, siis riik maksab kõik kahju kinni ning erapangad vaadaku ise, kuidas hakkama saavad,” kirjeldab Andres etendusvaldkonnas toimuvat.
“Kui Helgi Sallo on Estonia laval, siis ta on diiva, aga kui ta mängib Vana-Baskini etenduses, siis teeks ta justkui saasta.”
Tema kinnitusel on Emajõe Suveteater korduvalt võitnud parima lavastaja ja kunstniku preemiaid. Mänginud on ka Eesti parimad näitlejad. “Kui Hannes Kaljujärv mängib Vanemuise laval, siis ta on tunnustatud näitleja, kelle näitlemist doteeritakse. Aga kui ta mängib Emajõe Suveteatris, siis ta mängiks justkui halvasti. Kui Helgi Sallo on Estonia laval, siis ta on diiva, aga kui ta mängib Vana-Baskini etenduses, siis teeks ta justkui saasta. Näiteid on veel palju,” räägib Andres.
Ta tunnistab, et teda saab süüdistada enda huvide kaitsmises, aga ometi on küsimus põhimõtteline. Kui doteeritud teatrite puhul ei pea kulud kaetud saama ning keegi ei süüdista kahjumis teatrijuhti, siis Andresele öeldakse, et mida sa vingud, müü oma kodu maha, kui hakkama ei saa.
Tartu linn toetab kultuurielu
Tartu linn soovib tagada kõigis kultuurivaldkondades, ka etenduskunstide valdkonnas, mitmekesisust, et linlastel ja külalistel oleks rohkem valikuid ning meie kultuurielu elavam. Lisaks kutselistele teatritele – Vanemuisele ja Tartu Uuele Teatrile – toetab linn ka harrastus- ja projektiteatreid: Tartu üliõpilasteatrit, Karlova teatrit, Musta kasti tegevust ning erinevaid ühekordseid teatriprojekte.
Tartu Linnavalitsuse kultuuriosakonna juhataja Marleen Viidul
“Keegi ei mõtle sellele, et kuidas ma olen eraeluliselt hakkama saanud. Ma olen ka börsil tulu teeninud, sellel pole teatriga mingit pistmist. Tänaseks olen siiski välja tulnud. Aga miks ei öelda riigipalgal olevale teatrijuhile, et müü maja maha,” vaatab Andres küsivalt.
Aga, kas iga näitlejahakatis peaks saama riigilt toetust? “Lõpeta kool ära ja siis räägime edasi,” sõnab Andres. Tema sõnul toodab praegune haridussüsteem näitlejaid, kes ei leia endale töökohta. Äkki läbib teatriõppe liiga palju noori? “Võib-olla,” naeratab Andres vastuseks.
Ta ise on aga äärmisel hõivatud. Ühel hetkel leidis Andres ennast korraga kuues rollis: seriaalid, saated, lisaks koolitused. Oleks piisanud poole vähemast. “Närvirakke kulus ikka palju. Kui korraga teed palju, siis ei jõua kõiki asju korralikult teha ja sellega võib endale halba põhjustada,” sõnab Andres.
Tal on roll ka Vanemuise muusikalis “Mamma-Mia”. Andres tunnistab, et tal oleks võimalus minna riigiteatrisse kunstilise juhi kohale, aga ta ei ole näinud põhjust pakkumist vastu võtta. Pelgalt näitlejaks minemine ei paku ammugi midagi. Seevastu tema juhitud erateatrile pole näitlejate leidmine mingi probleem. Abiks on vabakutseliste armee, aga ka palgalised näitlejad käivad rõõmsalt mängimas.
(C) Fotod: Mardo Männimägi/TV3 ja erakogu