Investor

Kuidas 15 euroga alustades noobel investeering teha

8 minuti lugemine

Veini investeerimine ei pea algama hiiglasliku veinimõisa ostmisega, vaid alustada saab ka 15-20 eurost. Ja juba kümne aasta pärast võid saada vägeva elamuse osaliseks.

Võtame hakatuseks kõige lihtsama meetodi. Mine poodi ja too sealt ära Masi Campofiorin 2015. Maksab see enamasti 14,90 ja saadaval on näiteks ka tavalistes Selverites. Nüüd pane tähele paari asja: veinipudeli kaelal peaks olema viis tärni. See on kvaliteedimärk, mis näitab, et sel aastal oli väga hea viinamarja-aasta ja seda veini tasub säilitada.

Olen näiteks Itaalias Valpolicella piirkonnas asuvas Masi veinimõisas mekkinud 40 aastat vana Campofiorini ja see oli mõnusalt tummine ja mitmekihiline. Esimene emotsioon oli, et oi, nagu portvein, aga tegelikult on ta väga hästi küpsenud punane vein. Tahab avades hingata, isegi tund aega. Aga elamus on ootamist väärt.

Muidugi oli siin nüüd kahte sorti ootamist. Kõigepealt need 40 aastat, mille kõrval see viimane tund kahvatub. Selliseid veine ei tehta niisama lahti, et võtaks õhtusöögi kõrvale klaasikese. Selliseid avatakse erilisteks puhkudeks. Elamus oli sedavõrd eripärane, et tekitas automaatselt küsimuse: aga miks ma ei võiks täna osta 14,90 maksvat veini, et seda siis 10, 20 või 30 aasta pärast erilisel puhul avada? Vastus on, et muidugi võib!

Säilitamisel on omad trikid

Kus inimesed enamasti kodus veini hoiavad? Külmkapi peal! See on esimene möödapanek. Veinile tegelikult ei meeldi kerge vibreerimine ja külmiku jahutusest tulenev soojus. Külmiku peal võib hoida vaid mõnda odavat lauaveini, mis on plaanis hommepäev ära tarbida.

Teine möödapanek puudutab pudeli asendit. Külmkapi otsas seisavad pudelid püsti, eksole. Keerataval veinil on sellest ükskõik – tema ongi mõeldud aasta jooksul joomiseks, aga korralik vein mõnusa korgiga püsti olekut ei talu. Kork kuivab ära. Õigesti hoides tuleb pudel panna pikali, et kork pidevalt veinist niisutust saaks.

Masi veinimõisas on palju vanu veine. Haruldasemad neist seisavad lausa tolmunult lukustatud ukse taga. Külalistel lubatakse eemalt sinna piiluda, aga mitte sisse minna. Paremate aastakäikude veine säilitatakse aga hiiglaslikus veinikeldris, kus pudelid on laotud maast laeni ulatuvatesse riiulitesse.

Aastate jooksul vein “hingab ära”. Mitte muidugi põhjani (sel juhul võite siiski kahtlustada, et keegi on teie pudeli lahti teinud), kuid paari sentimeetri jagu hingab ta minema küll. Nüüd, et kork siiski ära ei kuivaks, kuivõrd vedelikku on ju vähemaks jäänud, korgitakse parimate aastakäikude veinid ümber. Lihtsalt öeldes vahetatakse korgid ära, aga tegelikkuses käib see muidugi vähe peenemalt, et vein õhku ei saaks ja seeläbi ei saastuks.

Kui külmikut ei ole?

Nii pikaajalisel veinisäilitamisel on kõige olulisem temperatuur. See peab olema püsivalt 12-16 kraadi. Ei tohi kõikuda. Päike ei tohi peale paista. Eriti tundlik on vein kiirete temperatuuri kõikumiste osas. Näiteks langeb öösel temperatuur ruumis alla 15 kraadi, nagu sageli suveöödel juhtub, kui aknaid lahti hoida; ning päeval jälle kütab päike toa 30 kraadi ligi. Pole veinile hea – hinnaline partii saab rikutud.

Seepärast on kõige kindlam säilitada veini spetsiaalselt sellele mõeldud külmikus. Omaette probleem on, et esiteks need maksavad palju. Eksperdid ütlevad, et kui juba veinikülmik osta, siis ta võiks 16 pudelit ikka mahutada ning seal võiks olla valgele ja punasele eraldi sektsioonid. Selliste hinnad algavad aga 300st eurost. Teiseks, vähesed siinmail on oma köögi või elutoa planeerinud nii, et veinikülmik sinna muretult sisse mahuks.

Seda probleemi on asutud Skandinaavia maades lahendama ühiskeldritega. Stabiilse temperatuuriga spetsiaalselt veinihoidmiseks tehtud kohad, kuhu igaüks saab endale pinna rentida. Sõltuvalt sellest, kui suur veinihuviline Sa oled, maksad kas pudelikese või mitme kasti eest.

Esimest korda jõudis sel suvel see teenus ka Eestisse. LeVinumi asutaja Risto Kaljurand räägib, et neile tundus, et Eesti vanad mõisakeldrid seisavad niisama tühjana. Aga miks mitte panna need midagi kasulikku tegema? Esimene mõis, millega LeVinum kokkuleppele on saanud, on Atla mõis. Sealsetes keldrites tagatakse klientide veinile korralik hoiutemperatuur.

LeVinumi eesmärgiks on aga inimestele pakkuda nn new age investeerimise võimalust. Nad reklaamivad, et veinidesse investeerimise tootlikkus on igal aastal 13%. Nemad tahavad Sulle soovitada, millesse on mõtet investeerida, pakuvad selleks kohta ja ka oma teadmist, mis hetkel oleks mõistlik vein kallima hinnaga maha müüa. Pudeli hoiustamine Atla mõisakeldris maksab 2 eurot aastas.

Idee on hea, aga kogenud veinieksperdid Rein Kasela (Kasela Veinituba R-14) ja Kaidi Kerdt (Veinisõber) soovitavad veini investeerimist võtta eelkõige kui meelelahutust. Selleks, et rikastuda, on vaja väga palju teada, pidevalt asjaga tegeleda, kogu aeg suuri koguseid sisse osta, mille tasuvus võib kunagi aastate pärast tulla.

Kiire arvutus, kuidas see ära tasub

Võime siia teha väikese arvutuse. Ütleme, et ostate täna 30-eurose veini, mille kohta sommeljeed arvavad, et see on nii hea, et kogub aastatega hinda. Kui ta tasuvus on igal aastal 13% ja te hoiustate seda kahe euroga, siis maksate esimese aasta jooksul hoiustamise eest poole oma kasumist ära. Aga…

Kui tahate 30-eurost veini 30 aastat säilitada, siis maksate selle hoiustamise eest 60 eurot. Kui teil aga õnnestub leida pudel, mis tõepoolest – nagu lubatud – igal aastal kasvatab oma väärtust 13%, maksab see kolm aastakümmet hiljem 30 euro asemel 1039 eurot. Kui hoidmiskulu maha arvutada, olete ikkagi 978 euroga plussis. Võimas teenistus!

See on aga küllaltki teoreetiline arvutus. Esiteks on küsimus, kas sa ikka suudad leida selle 30-eurose veini, mis tõepoolest nii pikka aega väärtust kogub. Ja teiseks, kas ikka veiniturud on nii tootlikud, et püsivalt 13% välja annavad. Sellise kasvu üle oleks tänapäeval õnnelik iga investor, ükskõik mis turgudel ta tegutseb. Kui vein oleks lihtne riskivaba võimalus ratsa rikkaks saada, oleks tung väga suur, hinnad tõuseks meeletult ja asi poleks enam nii tulus.

Nagu kõigi teiste raha paigutamise viisidega, peab ka veiniga päris täpselt teadma, mida teed. Seda siis, kui loodad suurt teenistust. Veini võib aga võtta ka emotsionaalse investeeringuna.

Reinu ja Kaidi teada võiks Eestis praegu olla umbes 100 tõsist veinihuvilist, kes tegelevad ka selle kogumise ja pikemaajalise säilitamisega. Võib olla 200. Aga mitte väga palju rohkem. Ja ilmselt neist väga paljud ei ole arvanud, et see nende III pensionisammas on. “Aga vähemalt on mul kelder veini täis, mida pensionile jäädes juua,” naljatleb vana Kasela.

Nii temal kui ka Kaidi Kerdtil on oma kindlad kliendid, kellele nad soovitavad, millist veini ja millal võtta, et vot, seda tasub säilitada. Peamiselt seetõttu, et kui sa oled veinigurmaan ja tahad nautida erinevaid maitseid, siis on mõistlikum täna pudel osta, mõned aastakümned oodata ja siis vaimustuda. Sest vaimustavad veinid lihtsalt maksavad hiljem jube palju.

Õiglase hinna puhul on veini siis kõik need pikad aastad õigesti säilitatud. Kui internetist suvaliselt osta 30 aastat vana veini, ei või aga iial teada, mitu aastat ta sellest külmkapi peal seisis. Nii võid saada kergesti tõmmata ja hiljem oled õnnelik ülikalli äädika omanik.

Kui Sa ei taha täna või hiljem osta 150 või 300 eurot maksvat veini, siis osta täna 20, 30 või 50 eurone pudel ja säilita seda aastaid õigetes tingimustes.

Mitme aasta pärast võib siis lahti teha?

Rein pajatab loo, kuidas üks tema tuttav tegi algust veini kogumisega. “Palus mul soovitada, mida osta. Mina soovitasin ja kirjutasin kastide peale “Avada 5 aasta pärast”. Kui viis aastat mööda läks, tõmbasin “5” maha ja kirjutasin asemele “10”.”

Tuttav muidugi küsis, miks Rein nii tegi. Rein vastas: “Aga nüüd sa tead, mis on veini väärtus! Ja sa tead, et see ajas kasvab. Kui ma oleks kohe “10” kirjutanud, siis oleks asja sinnapaika jätnud.”

Eks ta ole, ka kogenud veinigurmaanid koguvad teadlikkust ja kannatust aastatega juurde.

Kaidi on endale ja oma tuttavatele soovitanud paar kasti ühte veini osta: mõne neist saad siis viie aasta pärast lahti teha, mõne 10 jne. Niimoodi õpid ise ka tundma, kuidas vein aastatega muutub.

Tähtpäeva vein tuleb veinikeldrist

Hea komme, mida vanadelt veinimaadelt on õpitud, on tähendusliku aasta veini säilitamine. Näiteks lapse sünniaasta. Või abiellumise aasta oma (mõtle, igal kümnendal aastal tähtpäeva vein kohe olemas!). Muidugi ei saa kohe järgmisel päeval pärast lapse sündi tõtata veini ostma, sest veini valmimine võtab sõltuvalt veinistiilist 12-18 kuud. Amaronedel aga veelgi kauem. Müüki jõuab vein 30 kuud hiljem pärast seda kui viinamarjad on põllult korjatud.

Amarone ongi veel üks hea märksõna, mis meelde jätta, kui mõtlete veini kogumise peale. Seda valmistatakse aeganõudval appassimento (kuivatamise) meetodil – viinamarjad korjatakse käsitsi ja laotatakse alustele, kus need kuivavad 14-16 kraadi juures neli kuud (vaata päisepilti). Ja alles seejärel pressitakse neist vein.

Võib arvata, et kuivatatud viinamarjadest tuleb vähem nestet kui värsketest. Lisaks on nende kuivatamine omamoodi trikk, sest nad ei tohi nende kuude käigus hallitama minna.

Just käsitöö teebki Amarone veinid kallimaks, mistõttu neid Eestis naljalt alla 30 euro osta ei saa. Küll aga säilib ta aastaid ja läheb aina paremaks. Aastatega võib Amarone hind kerkida üle 1000 euro.

Nüüd paneme tõeliselt suured rahad keerlema

Vein pannakse hakkama sügisel, mistõttu just praegu on parim aeg planeerida väärtusliku neste kogumist. Üks kuulsamaid veinioksjone toimub Burgundias Hospices de Beaune‘s, kus igal aastal keerutatakse miljoneid eurosid. Eelmisel rekordaastal tehti seal 16,2 miljonit eurot käivet.

See pole lihtsalt veini ost-müük, vaid oksjonil on oma stoori, mille jutustab meile Rein Kasela. Beaune hospiits ehk vaestehaigla asutati aastal 1443. Asutamisest peale sai haigemaja annetusi ja seda põhiliselt veiniaedade näol. Vein oli tollel ajal põhiline ravim, millega püüti leevedada erinevaid haigusi.

19. sajandiks oli hospiitsil juba 61 hektarit veinipõldusid. 1859.a. alustati veinide müümist oksjonil, et saada raha majandamiseks. Alates sellest ajast on peaegu iga aasta novembrikuu kolmandal pühapäeval toimunud see kuulus sündmus.

Pidu peetakse kolmel Hiilgusepäeval: laupäeval on võimalus degusteerida oksjonile minevaid selle aasta veine. Veinivaadid asuvad keldris ja nii ostjad kui ka linnarahvas saavad pileti eest maitsta vaadist võetud veine. Kohapeal saad selleks osta vastava embleemiga klaasi või sul on omal klaas kaasas.

Samal päeval toimub üle linna erinevaid üritusi: aja peale pudelite avamine lihtsa korgitseriga, poolmaraton jooksjatele, vanaautode ralli jne. Pühapäeva pealelõunal algab linna keskel asuvas saalis oksjon, mille avavad filminäitlejad ja teised kuulsused. Seda tseremooniat on võimalik jälgida ka väljakul suurtelt ekraanidelt.

Siis müüakse ka esimene vaat (288 pudeli jagu) heategevuseks, arusaadavalt mõne kuulsuse juhatusel. Tavaliselt on selle vaadi hind kümnekordne, võrreldes sama veinivaadi hinnaga järgneval oksjonil. Oksjonil osalevad ametlikult kohalike veinimajade esindajad koos asjast huvitatud ostjatega.

Millal ja kuhu veinireisile minna?

Rein on ise mitmel aastal sel uhkel sündmusel käinud ning loomulikult pole ta sealt lahkunud tühjade kätega. Selleks, et oksjonilt midagi osta, on ta koopereerunud teiste huvilistega, sest osta tuleb terve vaat korraga, mitte ei saa seda pudeli kaupa.

“Tavaliselt lastakse ostjad oksjonisaali vaid viivuks, sest neid on nii palju. Oksjonile tulevad veinivaadid kas ühe (nagu meie vaadi puhul, sest neid oli vaid 3) või kolme vaadi kaupa. Ostetud veinivaadid viivad veinimajad enne 15. jaanuari oma keldritesse, kust siis peale küpsemist ja villimist (vähemalt 15 kuud) saavad ostjad oma osa kätte.”

Eelmisel aastal oli keskmine vaadi hind 19 000 eurot. Kuid rekordaastal müüdi ka vaat veini rekordhinnaga. Selleks oli The Bâtard-Montrachet grand cru ja ühe vaadi hinnaks sai 135 000 eurot.

Kui see summa nüüd pudeliteks jagada, siis veinipudeli hind, mis sellest vaadist pudelitesse jaotatakse, tuleb 470 eurot.

Selle aasta Hospices de Beaune, järjekorras 159-s, toimub 15. – 17. novembril. Ja vaatama tasub minna ka siis, kui te ei plaani veini osta, sest üritusel saab siiski veini maitsta, osaleda melus ning käia näiteks linna keskel vanades hoonetes asuvates suurepärases muuseumis.

Kui olete veinihuviline, siis katsuge sättida end Itaaliasse septembri keskpaigaks-lõpuks. Olen Valpolicella piirkonnas ise sel ajal olnud ja see on imeline vaatepilt, kus viinamarja põllud on lookas küpsete marjade all ja väikesed kastiautod vuravad kobaratega edasi-tagasi. Loomulikult võtavad veinimajad teid sel ajal seal lahkelt vastu, teevad ekskursioone ja lubavad veini kaasa osta. Suurepärane koht ööbimiseks on Serego Alighieri veinimõis, mis kuulus poeet Dante perekonnale.

Loomulikult on veini investeerimine Itaalias auasi ning ka Masil on oma investorite klubi. Selle liikmeks saab ka siit Eestist astuda. Kui see tundub aga liiga suure pingutusena, siis siit loost leiad mõned soovitused, kuidas tagasihoidlikumalt investeeringutega alustada.