Maailma suurimad klubid käivad tippmängijate eest välja sadu miljoneid, Meistrite Liiga finaali jälgib sama palju inimesi ning maailmameistrivõistluste aegu on jalgpall teemaks kõikjal. Kui suur äri see aga tegelikult on?
Ühest küljest võib öelda, et päris suur. Turul silma peal hoidev nõustamisfirma Deloitte hindas, et 2017/18 hooajal oli Euroopa jalgpall käibe mõttes väärt 28,4 miljardit eurot. Tulust enamik tuleb Euroopa viiest suurimast liigast – Inglismaalt, Saksamaalt, Hispaaniast, Itaaliast ja Prantsusmaalt.
Teiselt poolt vaadatuna aga mitte just hiiglaslik – kui kogu Euroopa jalgpall oleks üks suur ettevõte, ei mahuks see käibe järgi reastatuna isegi siinsete suurfirmade esiviiekümnesse – sellel positsioonil on umbes 50 miljardi euroga Hollandi finantshiid ING. Esikohal olevast Royal Dutch Shellist jääb jalgpalli käive maha pea kümme korda.
Meediakajastuse mõttes käib mäng muidugi täiesti eri kategooriates. Suurfirmad jõuavad muidugi tihtilugu meediaveergudele, ent jalgpalli jaoks on koguni eraldi uudisteportaalid, samuti on see spordikülgedel tihe külaline. Ilmselt on ka köögilaua taga jalgpall rohkem teemaks kui suurte naftafirmade käekäik – tõsi, eks oleneb muidugi köögilauast.
Brändi väärtuse hinnates kahvatuvad aga jalgpalliklubid taas suurfirmade ees – Forbesi kõige väärtuslikemate brändide nimistus on esikohal Apple 205 miljardi dollariga, sajandal ehk viimasel positsioonil on krõbinate tootmise poolest tuntud Kellogg’s 8 miljardiga (umbes sama palju on väärt ka John Deere, keemiahiid BASF ja Hiina Huawei).
Jalgpalliklubidest on aga Statista andmetel ülekaalukalt kõige väärtuslikum Real Madrid, mille brändi väärtus oli mullu umbes 1,85 miljardit. Järgmisel kohal on 1,65 miljardiga Manchester United ning 1,56 miljardiga Barcelona, teiste väärtus jääb juba pooleteisest miljardist allapoole.
Kust jalgpalli raha tuleb?
Enamiku jalgpalliklubide jaoks on üks tähtsamaid sissetulekuallikaid reklaam – nii kodustaadionil näidatavad kaubanduslikud teadaanded kui kõikvõimalikud sponsorid – särkidest sokkide, jalanõude ning isegi ametliku pangandusteenuse pakkuja või lennufirmani välja.
Olulisel kohal on ka teleülekannete õigused, nii siseriiklikes liigades, karikamängudes kui ka Euroopa liigade tasemel. Kui palju klubi sellest teenist, oleneb suuresti tulemustest ning vaatajate huvist – isegi kui näiteks Manchester Unitedil parasjagu liigas hästi ei lähe, on klubi fänkond, bränd ning ajaloolised tulemused siiski nii võimsad, et teleülekandeid jälgitakse ikka hoolega.
Muidugi teenivad klubid raha ka mängupäeval – müüakse kodumängude pileteid ning pakutakse eripakette ning VIP-elamust. Sisse toob ka otsene turism, näiteks staadionituurid.
Veel toob klubidele tublisti tulu fännikauba müük – olenevalt klubist võib see tähendada kõike vormisärkide müügist kuni väikeste Lionel Messi kujukesteni. Rida klubisid on fännikaupade müügiks andnud litsentsi teistele firmadele, ent on ka neid, kes on äri täielikult enda kanda võtnud – näiteks teeb nii FC Barcelona, mis teenib sellest korralikult.
Üldise trendina toob Deloitte oma raportites aga välja, et edukad klubid peavad olema üha innovaatilisemad. Näiteks ei saa traditsioonilisele plakatireklaamile enam ülemäära ootama jääda, edu toovad digilahendused. Üha tähtsam on sotsiaalmeedia ja interneti rahaks pööramine.
Kus on kõige rikkamad klubid?
Deloitte paneb igal aastal kokku ka kõige rikkamate jalgpalliklubide nimistut. Sealt tuleb välja, et maailma 20 enimteeninud jalgpalliklubi teenisid 2018/19 aastal kokku 9,3 miljardit käivet – seda on pea miljardi jagu rohkem kui aasta varem, kasv oli koguni 11%.
Suur jalgpall on väga Euroopa-keskne, esimese kolmekümne sekka ei jõudnud ükski klubi mujalt maailmast. Tabeli ülemised 22 kohta on ka täielikult “suure viisiku” ehk Inglismaa, Itaalia, Saksamaa, Hispaania ja Prantsusmaa klubide pärast, alles 23. positsioonilt leiab Hollandi Ajaxi.
Kõige rikkamate klubide tabelis troonib esmakordselt Barcelona, millest sai ühtlasi esimene klubi, mis 800 miljoni piiri ületas.
Rekordeid lõi Barcelona mitmel lainel, näiteks tehti tugev tulemus enda kodumängudest või korraldatud vastasseisudest teenitud tuluga. Samas aga loodi ka klubi in-house fännikraami müümise üksus, mis annab klubile võimaluse täielikult juhtida seda, kuidas tooteid müüakse ning turundatakse.
“Barca on selge näide klubist, mis kohaneb muutuva turuolukorraga ning vähendab enda sõltuvust teleülekannete tulust, keskendudes käibe kasvatamisele seal, kus neil on selle üle kontrolli,” märgib raport.
Ka teiselt kohalt leiab Hispaania hiiu – Real Madridi, mille tulu ületas üle 750 miljoni. Eelmisel aastal oli klubi tabeli liider, ent oma esimesel Cristiano Ronaldo osaluseta mängitud hooajal ei õnnestunud klubil enam Meistrite Liigat domineerida ning leppida tuli kohaga 16 parima seas – neljandat järjestikust tiitlit saada ei õnnestunud.
Nii väheneski Real Madridi äritulu. mis näitab, et varasem finantsedu on vägagi seotud tulemustega väljakul. Samas kasvas Hispaania liigast teleõiguste müügist saadud käive.
Real Madrid pole Deloitte’i analüütikute sõnul seni väga uute tuluallikate leidmisele keskendunud, ent selleks on ruumi siiski palju – hispaanlased on sotsiaalmeedias enimjälgitud jalgpalliklubi ning kui suudetaks leida viis sellest kasu lõigata, võiks klubi juurde saada vägagi tulusa käibeallika, nendib raport.
Hoolimata viimaste hooaegade nõrgast esitusest on Manchester United tabelis siiski kolmandal kohal. 2018/19 hooajal pääses kunagi kõikjal võidutsenud klubi Meistrite Liiga veerandfinaali ning teenis rohkem ka teleõigustest.
Sel hooajal tuleb punastel kuraditel mängida siiski Euroopa Liigas. Deloitte märgib raportis, et positsioon Inglismaa rikkaima klubina ning ka esikolmiku koht võib seetõttu ohus olla, kuna käibeprognoosid tulevaks aastaks pole just kiita.
Neljandale kohale platseerus neljandat aastat järjest Saksa jalgpalli hiid Müncheni Bayern, mis suutis käivet kasvatada 31 miljoni ehk ligikaudu 5% jagu. Selle taga oli peamiselt suurem saak teletuludest nii Saksa liigas kui Euroopa tasemel. Samas aga vähenes mängupäeva tulu enam kui kümnendiku võrra.
Analüütikute arvates võiks Bayern aga tulude poolest tabelis edaspidi veel kõrgemale rebida – sellele aitaks kaasa hea tulemus Meistrite Liigas ning enda väga rahvusvahelise fänkonna kiindumuse parem rahaks pööramine.
Prantsuse suurklubi Paris Saint-Germain ehk PSG pääses tabelis viiendale kohale ning kasvas võimsalt – kõik käibeallikad tõusid protsentides mõõdetuna kahekohalise arvu jagu. Klubi sõlmis viis uut sponsorlepingut ning pikendas veel kuut.
Näiteks tähendas koostöö Nike Jordaniga seda, et klubi vormist inspireeritud riided said populaarseteks ka niisama kandmiseks. Klubi oli kohal ka näiteks Pariisi moenädalal ning on üha tegevam rõivaturul.
Tänavu peaks PSG tulu veelgi kasvama: põhivormi sponsorite sekka on lisandunud Accor ning treeningvormi sponsoriks Rwanda arenguamet, märgib raport.
Tabeli järgmised neli kohta on vallutanud Inglise klubid. Kuuendal kohal on tugevaid tulemusi näidanud ning eelmisel aastal kolm Inglise suurvõistlust võitnud ja ajaloo edukaima hooaja teinud Manchester City. Seitsmendalt positsioonilt leiab Meistrite Liiga võitja ning praegu käiva hooaja ülekaaluka tabeliliidri Liverpooli.
Kaheksas on esmakordselt rahalises mõttes edukaim Londoni klubi Tottenham Hotspur, mis avas mullu uue staadioni ning jõudis pärast pingelist hooaega ka Meistrite Liiga finaali, kus võidutses siiski Liverpool. See hooaeg on siiski märksa nõrgem ning nii ei pruugi klubi hea positsioon väga kaua kesta.
Üheksandaks tuli Londoni Chelsea, mille tulud said mullu tagasilöögi, kuna mängida tuli Euroopa Liigas, mitte tavapärasel Meistrite Liiga tasemel. Kui õnnestub sel aastal paremaid tulemusi näidata ning täita ka oma strateegiat – mis näeb ette rohkemaid sponsorlus- ja partnerluslepinguid -, on klubil aga võimalik oma tulusid märkimisväärselt tõsta.
Esikümne lõpetab Cristiano Ronaldo uus koduklubi Juventus, mille käive hüppas koguni 17% jagu üles. Just megastaari liitumine on Deloitte’i analüütikute arvates klubi sponsoritest ettevõtetele eriti atraktiivseks teinud ning andnud klubile ka rohkem kõnepinda meedias.
Näiteks suurenes Adidase sponsorlepingu maht, tänavu on suurenemas ka Jeepi tugi. Eriti tugevalt on sihikule võetud Aasia turg, kus eksklusiivseks partneriks on mängufirma Konami ning paar Hiina ettevõtet.
Ka Juventus on tubli innovaator – näiteks avati J-Hoteli nimeline majutusasutus otse kodustaadioni lähedal, millest klubile kuulub 40 protsenti.
Kas jalgpall on hea investeering?
Jalgpall pole sugugi ainult suurärimeeste pärusmaa. Leiab ka nii mõnegi klubi, mille aktsiapakist osa on ka börsil noteeritud, nii et neile pääseb läbi igaüks.
Eriti suurt tulusust võrreldes näiteks Apple’i või Amazoniga börsil olevad jalgpalliklubid küll enamasti ei paku – hinnad kõiguvad palju, kusjuures hinnaliikumised on mõnikord seotud klubi tulemustega, mõnikord pea arusaamatud, väga harva aga seotud klubi tegeliku finantsseisuga.
Näiteks võib New Yorgi börsilt leida Manchester Unitedi, Börsiteekonda alustas klubi 1991. aastal Londoni turul, ent debüüt jäi ootustele alla – kaasata suudeti vaid 6,7 miljonit naela. 1998. aastal üritas klubi ära osta meediamagnaat Rupert Murdoch, ent konkurentsiametid ei lubanud tehingul toimuda.
2005. aastal jättis United Londoni börsi selja taha. 2012. aastal otsustas klubi suurim aktsionär, Ameerika ettevõtja Malcolm Glazer jupi enda osalusest müüki panna hoopis New Yorgis. Algseks hinnaks sai 14 dollarit, praegu on aktsia hind 19 dollari kandis.
Viimase aja tipud tehti 2018. aasta septembris, kui aktsia hind lõi 26 dollari piiri. Sel sügisel oli aga klubil tõsine madalseis – oktoobri alguses kukkus hind alla 16 dollari.
Itaalia börsilt leiab kolm suurklubi – Juventuse ja AS Roma. ning pisut väiksema Lazio.
Juventuse börsiteekond algas 2011. aastal ning aktsia hinnagraafik algab 1,19 euroga. Samas kandis on see ka praegu – 30. jaanuari hommikul maksis väärtpaber 1,17 eurot, nii et debüüdiga võrreldes on aktsia isegi veidi väärtust kaotanud.
Madalpunktidega võrreldes on kasv aga tugev. 2006. aastal sattus klubi suurde skandaali, kuna kahtlustati kokkumängu, mis viis klubi üheks hooajaks teise liigasse. Siis kauples aktsia umbes 45 sendi tasemel. 2012. aastal võis aktsia kätta saada aga isegi 15 sendi eest. Üle euro taseme jõudis aktsia alles tunamullu – just 2018. aastal liitus klubiga ka Cristiano Ronaldo.
Juventuse suurim omanik on jõukas Agnelli perekond, mille käes on klubist 64%. Fiati asutaja Giovanni Agnelli järeltulijatel on osalusi mitmetes suurtes firmades, lisaks Fiat Chryslerile näiteks ka Ferraris.
AS Roma aktsia hinda sai 2000ndate alguses mõõta eurodes, praegu on hind 62 senti. 40 ja 65 sendi vahel on aktsia pendeldanud juba aastaid – erandiks on jaanuar 2017, kui hind hüppas korraks üle 70 sendi, ent kukkus peagi tagasi.
Klubi omanik oli pikalt Itaalia rikas Sensi perekond, ent 2010. aasta suvel tuli neil osalus võlgade tõttu maha müüa. 2011. aastal saigi põhiomanikeks Ameerika investorite kontsortsium, vähemusosalus jäi Senside laenuandjale Unicreditile. Hiljem müüs pank oma osaluse ameeriklastele.
Eelmise aasta lõpus hakkasid levima teated, et senised ameerika investorid – näiteks Boston Celticsi ja e-spordifirma Fnatic osanik James Pallotta – plaanivad klubi maha müüa. Uueks omanikuks võib saada USA miljardär Dan Friedkin, kelle pere varandusele pani aluse Toyota autode ja varuosade import. Tehingu väärtuseks on meedias hinnatud 872 miljonit dollarit.
Saksa jalgpalli fännid saavad aga raha paigutada näiteks kuulsasse Borussia Dortmundi.
Praegu Bundesligas neljandal kohal oleva meeskonna aktsia hinna graafik on hüplik nagu Ameerika mäed – viimase aasta jooksul on hind kõikunud 7 eurost kuni pea 10 euroni, praegu maksab väärtpaber 8,62 eurot.
Fotod: Shutterstock