Briti müüduim jazz-artist Jamie Cullum käis salamahti Eestis. Esines LHV 20. sünnipäeva peol. Investeeri sai temaga kokku ja uuris, kuidas ka pärapõrgust tulnuna saada edukaks. Jamie räägib omast kogemusest.
Vaatan kella. Inglise populaarse jazzi suurim staar Jamie Cullum on kohtumisele juba 20 minutit hiljaks jäänud. Mitte et ma seda talle pahaks paneks, aga tean, et varsti peab ta lavale minema. Valmistun mõttes kirjutama lugu sellest, kuidas ma peaaegu oleksin Jamie Cullumiga intervjuu teinud.
Siiski, ta tuleb. Alustame ilmsest: mida Sa Eestist tead?
“Loomulikult ma tean Arvo Pärti. Ausalt öeldes, see on ka kõik.”
Juhuks kui keegi peaks seda uuesti küsima, õpetan Jamie’le, et tema sünnipäev langeb samale päevale Eesti taasiseseisvumise aastapäevaga. Selliste teadmistega varustatult peaks küll suutma iga eestlase südame sulatada.
“Minul oli tore, teistel olid ambitsioonid.”
Cullum õppis Readingi ülikoolis filmi ja kirjandust ning käis kooli kõrvalt bändides klaverit mängimas. Ühel hetkel aga sai temast Briti kõigi aegade müüduim jazzartist. Endalegi üllatuseks.
Täpsemalt oli see hetk 2003. aastal, kui tema album “Twentysomething” purustas ühekorraga Inglismaal kõik võimalikud senised jazzmuusika müügirekordid.
Ise ei pea ta end küll puhtaks jazzmuusikuks, pigem “hübriidartistiks”, kelle muusikal on palju ühist popiga. See, et temast professionaalne muusik saab, polnud aga üldse kindel.
“Võtsin muusikat väga suure kirega, aga ei kujutanud ette, et sellest võiks saada mu töö. Inimesed, kes tahtsid muusikas karjääri teha, tundusid teistsuguse isiksusetüübiga. Nad tahtsid edukaks saada ja neil oli suur tung saada tuntuks, suured ambitsioonid. Mina hakkasin tegema muusikat, sest see meeldis mulle ja ma nautisin olukordi, kuhu see mind viis.“
Muusika oli Cullumile hobi, mis ühel hetkel hakkas raha sisse tooma.
Enesekindlus tekkis Londonis
“Mõtlesin siis, et ma jätkan seda liini ja proovin leida töö, mis võimaldab kõrvalt ka muusikat teha,” arutleb ta ja muutub äkki konkreetseks. “Tegelikult, ma arvan, et ma polnud piisavalt enesekindel. Ma ei kasvanud üles muusikatööstuse keskel, ma ei elanud linnas, vaid kusagil pärapõrgus.” Selleks pärapõrguks oli Hullavington, 35 majapidamisega külake edela-Inglismaal Wiltshire’is.
Muutus tuli siis, kui ta hakkas ülikooli kõrvalt aeg-ajalt Londonis mängima.
“Kontsertidele tuli alguses kolm, siis kuus, siis kakskümmend inimest ja see lihtsalt kasvas. Ja ühel hetkel ma mõtlesin, et proovin õige CD välja anda, ehk teenin veidi raha. Ja see plaat müüs läbi [Jamie oli teinud 500 eksemplari]. Siis hakkasin mõtlema, et ehk siin on midagi peidus.”
Samal ajal osales ta paljudes rokk- ja poppbändides, mängides klahvpille teistele lauljatele.
“Aga idee sellest, et olla jazzmuusik, saada plaadileping ja sellest ära elada… Tänapäeval on see natuke teine teema, aga varastel 2000ndatel oli sellist karjääri raske ette kujutada.”
Erinevalt popist ja rokist, kus suurte staaride teenistust mõõdetakse kümnetes või isegi sadades miljonites, on jazzis ka tipptegijate teenistus alati väiksem. Sa võid olla maailma parim jazzkitarrist – ja universaalselt sellisena tunnustatud – aga ülemaailmset läbimüüdud turneed saja tuhande kuulajaga areenidel sul vaevalt õnnestub korraldada. Aga just sealt tuleb raha, ja mitte vähe. Rekordina teenis Iiri rokkbänd U2 aastatel 2009-2011 oma 360° tuuri 110 kontserdiga müstilised 660 miljonit eurot.
Jazzmuusikuna haljamale oksale jõudmiseks pead saavutama suure rahvusvahelise tuntuse või tulema “süvajazzi” nišist laiema auditooriumi juurde. Cullumil on mõlemad hästi õnnestunud.
Müüginumbreid kõrvale jättes, kui suur staar ta ikkagi oma kodumaal on, päris Ed Sheeran ilmselt mitte?
“Kas mind tuntakse tänaval ära? Pikali mind ei joosta, aga inimesed tulevad ligi küll. Eks see on suuresti enda suhtumise küsimus. Ma elan ise väga vaikset normaalse inimese elu väikeses külas Londoni lähedal,” ütleb Jamie Cullum.
Tahe saada paremaks
24-aastaselt miljonilise plaadilepingu saanud Cullum on välja andnud seitse stuudioalbumit ja kaheksas peaks kohe-kohe kuulajateni jõudma. Lisaks on ta teinud üheksa aastat BBC-s jazzisaadet, lugematul hulgal koostööprojekte ja palju filmimuusikat. See on juba iseenesest muljetavaldav loetelu, aga ma tahan teada, mille üle ta elus kõige rohkem uhke on (peale oma tütarde, loomulikult).
“Kui sul on väga edukas esimene album – ehkki see minu puhul oli kolmas -, siis inimesed mäletavad sind selle suure albumi järgi. Aga ehkki ma olen väga rahul tollal tehtuga, tunnen, et ma olen sellest ajast paremaks läinud. Mu hääl on rohkem väljakujunenud, ma olen rahul oma klaverimänguga, sain just valmis uue albumi, mis on täisti mu enda kirjutatud.”
“Nii et ma olen kõige uhkem selle üle, et ma muutun paremaks. Ja säilitan tervisliku uudishimu paljude asjade suhtes. Ma tunnen, et ma õpin kogu aeg. Minu jaoks see on pikaajalise enesega rahulolu saladus. Tunda, et sa kogu aeg õpid.”