kaasautor
Kohtume kirjaniku Indrek Harglaga talviselt hämaras kohvikus Pirita kloostri lähistel, mis on ka ühe tema teose tegevuspaigaks. Algatuseks tellib Hargla teenindajalt süsimusta kohvi, et „aju tööle saada”. Kuigi sihverplaadil tiksuvad seierid viitavad juba pärastlõunasele ajale, kires Hargla jaoks kukk alles hiljuti.
Tema produktiivne tööaeg kipub venima ikka varahommikuni, kui ristirahval hakkavad esimesed äratuskellad juba lärmi tegema. „Pime aeg on loomingule väga soodne,” tõdeb kirjanik. Suvine valge aeg on tema sõnul selleks, et teha muid „päris asju”, mis on elamiseks vajalikud.
Kirjutamiseks on Harglal kodus oma stuudio, kus mängib muusika. Valdavalt kuulab ta kirjutamise taustaks metalli, aga mitte kõige käredamat. Lisaks leiab tema kogust ka klassikalist rokki ja poppi.
Kirjaniku töö on tema sõnul üksi olemine, mediteerimine, ja uni ei tulegi enne, kui aju on väsinud. „Kuna olen aastaid harjutanud, siis ta ei lase magama jääda. Midagi pole teha. Jalgpalli vaatamine ei väsita aju ära. Selleks on vaja kirjutada,” tõdeb ta.
Ulme ja olme
„Kirjutamine endast ja kaasaegsetest hakkab meie kirjanduses muutuma normiks,” räägib ta. „Ulme on kirjanduslikum, edasiarenenum kui teised kirjandusžanrid, olmest rääkimata.”
Indrek Hargla on kutseline kirjanik aastast 1999. Valdavalt on ta kirjutanud ulmet. Ulme on tema hinnangul kirjanduse eliitliiga, kuigi meil Eestis peetakse päriskirjanduseks hoopis olmekirjandust.
Oma romaanidesse on Hargla põiminud ka palju ajalugu, kuid ajaloost kirjutamine on ulmega veidi sarnane: nii ajaloo kui ka ulme puhul peab kirjanik väljamõeldud aja ja olu kirjutama tajutavaks nii, et see liigutab inimeste meeli ja nad saavad aru, kuhu neid tekstiga viiakse.
Ajaloolise täpsuse ajamine pole eesmärk
Hargla toob esile 2016. aastal ilmunud romaani „Raudrästiku aeg”, mis kujunes väga menukaks. Selles raamatus kirjeldab ta Eesti muinasaegset elu, mis ei ole veel kokku puutunud kristlusega. See oli suur väljakutse, sest kirjalikke allikaid sellest ajast ei ole. On küll rahvapärimusi, aga need on aja jooksul kõvasti moondunud.
Kõik varasemad kirjanike teosed kujutavad seda perioodi äärmiselt lihtsustatult, rahvusromantiliselt, vabadusperioodina enne pikka 700-aastast orjaööd. Aga Hargla ei näe enda jaoks probleemi.
„Kirjaniku asi ongi ette kujutada ning mõelda juurde õiged sõnad,” lausub ta.
„Arhiivis olen üks kord käinud.”
Tema teosed on alternatiivajalugu, mis ei pretendeeri täpsusele. „See on välja mõeldud, aga sealt võib leida seoseid ka päriselt juhtunuga,” räägib Hargla. Samuti pole ta usin muuseumide ja arhiivide külastaja. „Arhiivis olen üks kord käinud,” täpsustab ta siiski. Lisaks on ta konsulteerinud ajaloolastega ja lugenud läbi kogu eestikeelse usaldusväärse kirjanduse siinse maarahva eluolu kohta.
Paljuski pani Hargla edule aluse apteeker Melchiori sari, mis on tänaseks jõudnud kuue raamatuni. Esimene neist ilmus 2010. aastal ja pärast kolmanda raamatu ilmumist tajus Hargla, et päris paljud on seda lugenud.
“Eesti kirjanduses on kaks paradigma: üks, et inimene tuleb linnast maale, ja teine, et läheb maalt linna.”
Melchiori menu tuli tema jaoks teatud mõttes üllatusena, sest ümberringi toodeti olmekirjandust. „Ju meil oli sellisest kirjandusest puudus. Eesti kirjanduses on kaks paradigma: üks, et inimene tuleb linnast maale, ja teine, et läheb maalt linna. Aga mingisse ajastusse sissevaatega romaane, kus on ka oma müsteerium, pole olnud,” räägib Hargla, keda hakati kutsuma raamatukogudesse ja koolidesse esinema. „Kui kirjutasin ainult ulmet, siis ei kutsutud,” lisab ta.
Tema teosed pole ka tavalised kriminullid. „Neis on midagi enamat, kui ühes ajaloolises kriminullis peaks olema. Tavaliselt ei ole kriminullid väga mahukad. Ükski kirjanik ei ole kasutanud nii palju allikaid, kõik on saanud palju lihtsamalt,” selgitab ta.
Algaja kirjaniku teosed hoiab varjul
Melchiori edu tuules on Hargla andnud mõned oma varasemad romaanid välja kordustrükina, aga on ka neid, mida ta uuesti näha ei taha. „Need on algaja kirjaniku kirjutatud,” põhjendab ta. „See on ju loomulik, et kirjanik areneb.”
Hargla raamatuid on tõlgitud kaheksasse keelde. „Euroopa üldises kirjanduspildis on mõistetav, et tõlgitakse. Tõlke kaudu on võimalus rääkida Eestist,” räägib ta.
Kirjutades ta aga sellele ei mõtle, kuidas tema teksti ja kirjeldusi mõistaks näiteks Saksa lugeja. Mingit märgatavat tulu tõlgete pealt kirjanik ei teeni. „Olen kuulnud, et kui sind tõlgitakse regulaarselt kümnesse keelde, siis avaldab mõju,” räägib ta. „Aga oluline on, et tõlgitakse regulaarselt.”
Stipendiumitest ei tea midagi
Hargla on külastanud Euroopas raamatumesse ja kirjandusfestivale. „Siis näed, kui palju on uusi raamatuid, kui palju on kuulsaid kirjanikke,” kirjeldab kirjanik. Ometigi võivad edukad kirjanikud nagu Hargla eesti keeles kirjutamisest ära elada. Eestis jagatakse kirjanikele ka stipendiume, kuid Hargla ei tea nendest midagi ega huvitugi. Tema usub, et nähtavas tulevikus raamatuäril halvasti ei lähe. „Raamat võtab küll riiulil ruumi, aga seda on hea kinkida,” sõnab ta.N
Kui kirjanik on professionaal, siis ta kirjutab kohe kvaliteetset teksti, nämmutamine olevat algaja tunnus.
Ta kirjutab, kui selleks on võimalus, ja kui ei kirjuta, siis vähemalt mõtleb romaanist. Kaustik, kuhu ta märkmeid teeb, on tal alati kaasas ning reisidel on kaasas ka iPad. „Sellest on hea lennukis filme vaadata,” sõnab Hargla. Kirjutamise suurimaks takistuseks on väsimus. „Siis kuulan mussi ja tõmban suitsu,” räägib ta.
Kui Hargla asub järjekordset romaani kirjutama, siis ta enam-vähem teab, mis tulevases teoses juhtuma hakkab. Loomulikult ei ole tal romaan otsast lõpuni peas ning kirjutamise käigus võib saada õest vend ja pistodast kruvikeeraja. „On ka autoreid, kes viskavad täringut, kes kelle tapab ja mille pärast,” räägib ta.
Hargla sõnul on elukutselise kirjaniku kohus kirjutada. Päevas siiski üle nelja-viie lehekülje teksti oodata ei saa. Kui kirjanik on professionaal, siis ta kirjutab kohe kvaliteetset teksti, nämmutamine olevat algaja tunnus. Mingit normi ta enda jaoks siiski kehtestanud ei ole. „Kui on mingi raske koht ja saan sellest üle, siis kiidan ennast: tubli poiss oled, homme on juba kergem,” sõnab ta. Keeruliseks peab ta teoses üleminekuid nii ajas kui ka ruumis.
Koledaid raamatuid ei taha teha
Kui teksti esialgne korpus on valmis, siis see läheb toimetaja kätte. Sellele järgneb koostöö kujundajaga, et kõik saaks kenasti raamatus paika. Hästi oluline on Hargla jaoks kaanekujundus ja kunstniku töö. „Koledaid raamatuid on ilmunud väga palju,” tõdeb kirjanik. Tema ei taha oma panust lisaks anda. „Mulle meeldib teha koostööd andekate inimestega,” sõnab ta.
Kogu tööprotsessi aja elab Hargla enda loodud maailmas ja mõtleb sellele kaasa. Ta on enda sõnul võimeline kirjutama korraga ka mitut romaani, aga ei pea seda vajalikuks. „Kui üks on valmis, siis vahepeal suhtled inimestega, puhkad, mängid, teed midagi muud,” räägib ta.
Kirjastajaks Hargla ennast ei pea, kuigi on seotud kirjastusega Raudhammas. „Iga kirjanik annab tänapäeval oma teosed ise välja või otsib väiksema augu. Suurte kirjastuste aeg on ümber. Nende rolliks jäävad tõlkeraamatud, kordustrükid, õpikud ja populaarteadus, aga mitte kaasaegne ilukirjandus,” räägib ta. Väiksel kirjastusel, millega ise oled seotud, on tema sõnul ka see eelis, et raamat ei lähe enne trükki ja müüki, kui oled sellega üdini rahul.
“Suurte kirjastuste aeg on ümber. Nende rolliks jäävad tõlkeraamatud, kordustrükid, õpikud ja populaarteadus, aga mitte kaasaegne ilukirjandus.”
Tegevkirjanikul võiks tema hinnangul ilmuda vähemalt üks raamat aastas. „No kui ei kirjuta, siis tekib küsimus, et mida sa teed,” kergitab Hargla kulme. Tal ilmus viimase aasta jooksul kaks romaani ja tänavugi on poelettidele oodata uusi teoseid.
Apteeker jõuab ekraanile
Juba pikemat aega käivad kõlakad, et apteeker Melchiorist kavandatakse filmi. Üleliia innustunud Hargla ideest ei ole. „Minu elu oleks lihtsam, kui keegi Melchiorist filmi teha ei tahaks, aga kui tahetakse, siis pole ka õigust keelduda,” sõnab ta ja lisab, et usub oma ametile vastavalt eeskätt kirjasõna jõudu.
„Romaanimaailm sünnib inimese peas, selle mõistmiseks peab aju tööle panema. Filmikeel on palju primitiivsem,” põhjendab Hargla.
Ta mainib oma suurepärast romaani „Merivälja”, mis räägib saladuslikust maavälisest objektist, mis olevat Tallinna linna piiril asuvasse asumisse kunagi kukkunud. Sellest valmis ka teleseriaal, kuid Hargla pole vaimustunud.
„Raamatu kaanel on minu nimi, see on minu looming,” sõnab ta lühidalt. Kuigi seriaali tiitrites jookseb tema nimi läbi, ei taha ta ennast sellega seostada. Täna ta enam teleseriaalidega koostööd ei tee.
„Olen teleseriaalid nagu halvad harjumused maha jätnud, nagu olen loobunud ka näidendite kirjutamisest,” räägib ta, kuigi möönab, et alguses tundus talle teledraama tegemine isegi lahe. „Nüüd olen ära öelnud. Öeldakse, et raha on vähe ja kirjutamise eest ei saa ka maksta,” sõnab Hargla. „Miskit pole teha, Eesti auditoorium on väike nii raamatutele kui ka telesaadetele.”
Hargla romaanid
- “Baiita needus” (2001)
- “Palveränd uude maailma” (2003)
- “Vabaduse kõrgeim määr” (2003)
- “French ja Koulu” (2005)
- “French ja Koulu Tarbatus” (2007)
- “Frenchi ja Koulu reisid” (2009)
- “Süvahavva: esimene suvi” (2013)
- “Süvahavva: teine suvi” (2015)
- “Raudrästiku aeg” (2016)
Apteeker Melchiori raamatud
- “Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus” (2010)
- “Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus” (2010)
- “Apteeker Melchior ja timuka tütar” (2011)
- “Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja” (2013)
- “Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika” (2014)
- ”Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat” (2017)
Telesarjad
- “Alpimaja” stsenaarium (2012)
- “Süvahavva” stsenaarium (2012)
- “Kuum jälg” stsenaarium (2015)
- “Merivälja” stsenaarium (2017)
Näidendid
- “Andromeda saar”
- “Wabadusrist”
- “Testamenditäitjad”
- “Viimane mustpea”
Kristian Taska: Melchior tutvustab Tallinna vanalinna
“Apteeker Melchiori lood on edukas sari raamatuid nii kodumaisel turul, kui ka tõlkes. Ka filminduses otsitakse aina rohkem järjeteoseid, mille alusel oleks võimalik luua mitut filmi. Võtame või Harry Potteri lood või Sõrmuste isanda saaga.
Filmi “1944” edukas välismüük näitas, et kui film on hästi tehtud ja langeb konkreetsesse zhanri, siis on rahvusvaheline huvi suur. Kui “1944” leidis igal maal II maailmasõja huvilistest sihtgrupi, siis samuti tähtis sithgrupp on ajalooliste kriminaallugude huvilised. Näiteks igas Inglismaa või Ameerika suuremas raamatupoes on eraldi sein kohe pealkirjaga MYSTERY/CRIME. Nõudlus on suur.
Ja loomulikult veel Tallinna vanalinn. See on ilmselt üks esimese asju, mis meil oma maast rääkides meelde tuleb. Melchior näitab meie kodulinna kõige põnevamal ja vaatemängulisemal moel.”
Kristian Taska, filmiprodutsent