kaasautor
Kujutada Muinas-Eestit ühtse ja sõbraliku perena, on üdini naiivne. Kaudsed vihjed näitavad, et juba enne jõhkrate ristirüütlite saabumist oli siinne elukorraldus äärmiselt kihistunud.
Kas me tahame või mitte, aga ajalugu on osa olmepoliitikast. Baltisakslaste valitsemisajal on ristirüütleid kujutatud kui õhtumaa kultuuri levitajaid. 19. sajandi lõpus ärkamisajal tekkis kujutlus ja justkui rahvusromantiline mälestus muinasaegsest vabaduspõlvest ning 700 aastasest orjaööst. Nõukogude ajal kujutati kooliõpikutes ette eestlaste vaprat võitlust sakslaste vastu koos venelastega justkui Teise maailmasõja jätku. Levis arvamus, et nagu teisedki varajased agraarühiskonnad, elasid muinaseestlased esialgu majanduslikult sõltumatute patriarhaalsete sugukondadena, kus puudus märkimisväärne majanduslik ja sotsiaalne kihistumine. Aga kui palju ristisõda elukorraldust muutis ja kui palju on varasematel kujutlustel üldse alust? Artikkel põhineb erinevate ajaloolaste hinnangutel ning ka artikli ajaloohuvilisest autori isiklikel järeldustel ja tähelepanekutel.
Allikaid vähe, aga raha siiski ju tunti
Tänapäevase rahvustunde ja arusaama vabadusest omistamine muinaseestlastele on ilmselgelt ekslik, sest siis põhines inimeste identiteet teistel alustel. Muinasaegsed eestlased, isegi ühe maakonna piires, ei olnud poliitiliselt või ideeliselt ühtne tervik. Erinevate väiksemate võimukeskuste omavahelise sõjalise koostöö ja konflikti taga ei olnud tahet rahvuskaaslasi aidata või neid ristiusu vastuvõtmise eest karistada. Kõikide otsuste taga oli soov kaitsta oma majanduslikke, poliitilisi ja sõjalisi huve. Eesti ala muinasaegne ühiskond oli märksa hierarhilisem kui seni arvatud, koosnedes jõukatest ülikutest, talupoegadest, kes olid nende ees maksu- ja väeteenistuskohuslased, ning orjadest, kes erinevalt varasemast rahvuslikust seisukohast polnud naaberrahvastelt võetud sõjavangid, vaid pigem kohalikud orjastatud eestlased. Sõjakäikudel käisid ennekõike ülikud oma isikliku kaaskonnaga, mitte tingimata kõik kohalikud meessoost täiskasvanud.
Tartu Ülikooli arheoloogi Ain Mäesalu sõnul on kahjuks sellest ajast väga vähe allikaid ja midagi võrrelda pole võimalik. Henriku Liivimaa kroonikas esineb mõningaid vihjeid, et ühiskond oli diferentseeritud, oli vanemaid, rikkamaid ja paremaid ning orje, aga midagi täpsemalt ei teata. “Kuigi nii muinasaja lõpusajanditest ja ka 13.–14. sajandist on leitud hõbeaardeid, aga me ei tea, kellele need kuulusid ja omavahel on neid väga raske võrrelda, sest mõlemal perioodil on nii väiksemaid kui suuremaid aardeid,” räägib Mäesalu. Enamus aardeid on mõnesajagrammised ja mõned üksikud ka suuremad, aga paraku ei ole teada, kas näiteks 1 kg hõbedat omav mees oli keskmine talupoeg või kuulus juba rikaste hulka, sest kohapealsete hindade kohta pole ju konkreetseid andmeid. Pealegi kujutab numismaatikute arvates suurem osa aardeid vaid ühekordset kaubatehingut, aga mitte järk-järgulist müntide juurdelisamist. Pealegi pole teada ka aarete mahamatmise põhjused. “Kas need jäid maa sisse omaniku surma tõttu või oli ka siin levinud arvamus, et nii nagu hauda pandud esemeid saab ka maha maetud hõbedat kasutada surmajärgses elus? Osa hõbeaardeid, mis leitud märjemalt alalt, on aga ilmselt hoopis ohverdatud. Seega pole kahjuks nendele küsimustele võimalik objektiivselt vastata,” sõnab Mäesalu.
Samas raha eestlased ju siiski tundsid, kasutasid ja omasid. Seda tõendab kasvõi mitmekordne linnuste vabaks ostmine piirajate käest. Väidetavalt näiteks 1060. aastal maksti vene allikate põhjal u 500 kg hõbedat Keava linnuse piirajatele. 1210 maksid Otepääl sissepiiratud eestlased venelastele u 80 kg hõbedat ja 1212 maksid Varbola linnuse eestlased venelastele 700 hõbemarka. Ajaloodoktor Ivar Leimuse avaldatud hinnangute põhjal olid vanad eestlased rahaga juba ammu tuttavad. Raha kasutamine eeldas arusaamist kaupade väärtusest, võlgadest ja laenamisest.
Elukorraldusest
Henriku Liivimaa kroonikast selgub, et eestlastel oli kombeks vähemalt maakonnajuhtide tasandil nõu pidada. Mida seal arutati, jääb loomulikult saladuseks. Henriku Liivimaa kroonika järgi käidi Eesti mandri keskel koos nõu pidamas kord aastas. Neid kogunemisi, kärajaid, võib pidada maakondade liidu otsuseid tegevaks organiks.
Enne sõda toimus paari sajandi vältel oluline asustusnihe, kui mitmed seni kasutuses olnud linnused ja asulad hüljati, tekkisid uued ja suuremad keskused. Tõenäoliselt just siis hakkasid välja kujunema ka Eesti muinasmaakonnad. Suurem osa viimastest oli 13. sajandi alguseks koondunud maakondadeks, osa aga jäänud eraldiseisvateks kihelkondadeks ehk väikemaakondadeks. Lisaks nendele võis oluline osa olla ka muistsetel maksustus- ja valitsusüksustel vakustel ning linnusepiirkondadel.
Muinas-Eesti koosnes mõnekümnest enam või vähem iseseisvast maakonnast ja kihelkonnast.
13. sajandi alguses oli Eesti alal umbes 45 kihelkonda, elanike arvu on hinnatud 150 000 kuni 180 000 inimesele. Eesti hõimude asustusala oli sel ajal piiratud läänest ja põhjast Läänemerega. Samas kui idapiir kulges mööda Narva jõge, Peipsi ja Pihkva järve ning tänapäeval jällegi hästi tundliku teemana kuskil Petserimaa ja Võrumaa piiril kuni praeguse Läti piirini. Lõunapiir oli ilmselt pisut lõunapool, kui praegune Eesti ja Läti vaheline piir jookseb.
Eesti alal oli kujunenud kaheksa suuremat maakonda, mille ladinakeelsed nimekujud olid: Revalia (Revala), Harria (Harju), Rotalia või Maritima (Ridala ja hilisem Läänemaa), Osilia (Saaremaa), Saccala (Sakala), Jervia (Järva), Vironia (Viru), Ugaunia (Ugandi). Lisaks kaheksale suuremale maakonnale olid Eesti keskosas veel neli-viis väikemaakonda, mis peale esimese koosnesid arvatavasti vaid ühest kihelkonnast: Vaiga või Waigele, Moge või Mocha (Mõhu), Nurmegunde (Nurmekund), Alempois ja Soontagana. Aga, mida tähendab kihelkonna ja maakonna tasand. See tähendab ühiskonna kihistumist ja juhtimisstruktuuri. Aga kuidas kihistumine alguse sai?
Kaubandus pani kihid kasvama
Võib arvata, et üheks põhjuseks on inimeste erinevad oskused ja võimed, mis tänapäevalgi väljenduvad inimeste ettevõtlikkuses. Selle üheks väljundiks võis olla sellel ajal näiteks kaubandus.
Ajaloodoktor Ivar Leimuse hinnangul raadiosaates Eesti Lugu algas kaubandus Eesti aladel juba kiviajal, kui siinkandis oli vaja töö-, aga ka jahi- ning tapariistu. Kuidas muidu Eestisse jõudis tulikivi? Esialgu käis kauplemine kaup-kauba vastu, aga ka see oli tema hinnangul päris tõsine kaubandus, mis kindlasti nõudis kauplemisoskusi. Loogiliselt mõeldes võisid juba siis esile kerkida osavamad kauplejad, kes vähemalt teenisid oma hõimus suurema lugupidamise ja kelle sõna kuulati.
Üheksanda sajandi alguses jõudis Eesti aladele kauplemine raha eest. Sellest perioodist on Rõuge linnamäelt leitud rohkem münte, kui teistelt Eesti linnamägedelt Eesti alalt kokku. Rõuge ei ole suur linnamägi ja järgnevalt Eesti ajaloos kuigi suurt rolli ei mänginud. Siiski, leitud Araabia mündid viitavad selle, et seal elas Leimuse hinnangul vähemalt üks ülikupere, kes ei tegelenud ainult maksukogumisega asulast, vaid kelle rikkus põhines ilmselt ka kaubandusest. Aga mille eest münte saadi?
Rõuge linnuselt on leitud rohkelt Kopra luid. Kobras oli sel ajal tuntud toit nii meil, kui siinsetel aladel laiemalt. Nahad jäid aga üle ja niipalju oli kohalikel oidu, et need maha müüa. Mitmed Araabia autorid on Leimuse jutustuse järgi kirjutanud kopranahkadest, mis oli veekindel ja äärmiselt väärtuslik. Orjade ja hobuste järel suisa tähtsuselt kolmas kaup turul.
Järgneval sajandil paistab, et on olnud läbikäimist nii Venemaaga kui ka Ojamaaga. Aga, millega kaubeldi. Leimuse sõnul võib olla selleks mesilasvaha, sest Euroopa laienes, kristlus levis, ehitati kirikuid, mis vajasid järjest rohkem küünlaid. Seetõttu olid mesilased väga hinnas. Meie ajaloolastel pole küll otsest seost, aga Ivar Leimuse sõnade kohaselt oli liivlaste hulgas mesipuude rüüstamine karistatav surmanuhtlusega, mis viitas tooraine olulisusele.
Leimuse hinnangul võis ka vili olla 11. sajandil Eestist oluline ekspordiartikkel. Hilisemal sajandil sai Eestist sooraua eksportija. Eestis toodeti 11 kuni 14 sajandil tuhandeid tonne rauda. Soorauamaaki leidus eeskätt Saaremaal ja Virumaal.
Näiteks Saaremaal läänerannikul on leitud hulganisti aardeid. Leimuse hinnagul võisid saarlased mõõduvatelt laevadelt ka tollimaksu korjata. Teine kant on Virumaa, kus Toolse ja Mahu sadamate ümber koondub palju aardeleide. Leimuse hinnangul on kahju, et seni pole leitud ühtegi turuplatsi, kus kauplemine käis. See kuulus tõenäoliselt kohalikule ülikule, kes tagas kauplemise ajal korra ja tururahu.
Kihistinud ühiskond
Seega, ajaloolaste ja arheoloogide tööd viitavad pigem sellele, et 13. sajandi alguseks oli Eesti ühiskond juba küllaltki kihistunud ning nii poliitiline võim, maa kui ka tootmisvahendid koondunud väikese hulga ülikute kätte. Võimalik, et kohalikke ülikuid kutsuti paiguti germaani hõimujuhtide eeskujul kuningateks.
On isegi oletatud, et eesti ülikud lasid muinasaja lõpul ise püstitada mõningaid kirikuid, et sulanduda kristlikkusse Euroopasse. Sellele viitab justkui ka see, et paljud vanimad kirikud on püstitatud muistsetele pühapaikadele, ja nende ehituses on ärakasutatud oletatavasti kohalike ülikute haudadel olnud trapetsiaalsed hauaplaadid.
Ka Henriku Liivimaa kroonikas on viide, et vähemalt üks eestlasest vanem oli ristitud. Selleks oli Pudiviru vanem Tabellinus, kes oli ristiusu vastu võtnud Ojamaa saarel. Ain Mäesalu on avaldanud arvamust, et kuna Ojamaa oli sel ajal Läänemere kaubanduse keskus, siis Tabellinus võis seal kauplemas käia ja et teiste ristitud rahvastega suheldes jõuda tõdemuseni, et ristiusk on tulevik. See võis aidata tal ka kaubanduses vajalikke suhteid luua. Ometigi ei takistanud ristiusu tunnistamine ristisõdijatega konflikti sattumast. See viitab asjaolule, et võitlus käis siiski mõjuvõimu pärast, mitte ristiusu levitamise nimel.
Palju on räägitud Lembitust, kui Eesti esimesest kroonimata kuningast. Tema enne sõda kindlasti ristitud ei olnud, sest muidu oleks selle kroonik ära maininud. Küll aga ristiti teda sõja vältel, mille ta väidetavalt maha pesi. Kindlasti oli tema roll vähemalt Sakala maakonnas suur, kuid ta ei olnud kindlasti ainus ja kõige tähtsam vanem. Üks põhjus, miks temast niipalju räägitakse, on tema isiklikud vaenusuhted kroonikuga. Ilmselt seetõttu teadis ta ka Lembitu nime.
Peale tänastel Läti alades 1211. aastal peetud Toreida lahingut, mille eestlased kaotasid, kirjutas kroonik Henrik tähelepanuväärselt ühtegi nime nimetamata: Selles sõjas langes Eestimaa pea, see on Saaremaa vanemad ja Ridala ja teiste maakondade vanemad, kes seal kõik tapeti.”
Ajaloolane Sulev Vahtre on kirjutanud raamatus “Muinasja loojang Eestis”, et muidugi ei langenud sel korral kõik vanemad, küll on aga kroonik siin tabanud midagi väga olulist Eesti ühiskondlik-poliitilises korrastuses, nimelt esile toonud ülikkonna poliitiliselt juhtiva rolli: Eestimaa peaks on vanemad. Esikohale on asetatud seejuures Saaremaa vanemad.
Ülikud vs orjad
Mart Helme kirjutab raamatus “Lembitu. Eestlaste kroonimata kuningas”, et ülikute rolliks oli muuhulgas ka sõjategevusega seotud planeerimine, maleva kogumine, lepingute sõlmimine. Kuigi ülikutele kuulusid ka linnuseid, oli ilmselt olemas ka uhkemaid talusid, et mitte öelda mõisaid.
Helme hinnagul võis Eesti ühiskonda kujutada ilmselt püramiidina, aga ikkagi kõige laiemalt maakonna tasandil, mille tipus olid ülikud ja põhjas orjad, kelle seas oli nii sõjakäikudelt kaasa toodud vange kui ka kohalikke. Nendeks võisid olla kurjategijad, aga ka ülikutele võlgu jäänud õnnetud inimesed.
Tõnu Raid kirjutab raamatus “Harjumaa ristimine”, et tähelepanu väärib, et taanlastel kulus kolmandiku Eestimaa ristimiseks vaid kaks aastat, kui Lõuna-Eestis oli see protsess sakslastel aega võtnud 16 aastat. Äkki eelistasid Harju- ja Virumaa elanikud suhelda taanlastega ja palusid neilt kaitset. Ilmselt oli eestlastel olemas maakondadesisene või -ülene organisatsioon, kellega taanlased lävisid ja kelle juhid antud asjas kohalikele vajalikke selgitusi ja korraldusi jagasid. Nendega sõlmitigi koostöö- kui ka alistumislepinguid. Samad vanemad jäid tihtilugu ametisse ka uute peremeeste ajal. Küll on aga teada fakt, et peale 1220. aasta ebaõnnestunud piiramist poosid taanlased mitmed lepingurikkujatest eestlased üles. Tuntuim nendest oli Pudiviru vanem Tabellinus, kes olevat olnud vanemaks tervelt 14 külale.
Ajalugu läheb edasi ja seisukohad muutuvad. Tänaseks on selge, et sõda tegi küll palju kurja ja suur osa meestest said surma, kuid allumine uutele kamandajatele polnudki nii karm, kui rahvusromantiliselt on kujutatud, sest hierarhia oli juba enne paigas. Kes oli ori, see ka orjaks jäi. Mõnel pool tuli talurahval hakata juba seni tuttavaid makse maksma uuele isandale, mõnel pool jäi vana isegi pukki.
Mis oleks saanud kui?
Levinud on arvamus, et kui ristisõdjad poleks Eestit vallutanud, oleks teinud seda venelased ja siis poleks 20. sajandi alguseks olnud enam kedagi, kes siinset keelt ja kultuuri rääkinuks. Aga nagu polnud olemas ühtset Eestit, jagunes ka Venemaa sel ajal väiksemateks osadeks, vürstiriikideks. Need olid aga omavahel pidevas tülid. Eestlaste sõjaline jõud oli oma naabritega samal tasemel. Vastastikku tehti küll sõjakäike, kuid ei Pihkva ega ka Novgorodi vürstiriigil ei olnud jõudu Eesti alistamiseks. Venemaa muutus sõjaliseks jõuks keskusega Moskvas alles 16. sajandil Ivan Julma valitsemisajal, kuid selleks ajaks oleks Eestis kindlasti oma riik juba ammu olnud välja kujunenud. Siinkohal võib vaadata leedulaste peale, kelle vallutamiseks ristisõdijatel enam jõudu ei olnud. Tekkinud Leedu suurvürstiriik ühendas erinavaid Balti hõime ja ulatus Läänemerest Musta mereni ja oli siinkandis üks suuremaid riike üldse. Väljakujunenud iseseisev Eesti kuningriik oleks võinud vastukaaluks ühendada siinkandi Soome-Ugri rahvaid ja selle riigi idapiir ei oleks kindlasti kulgenud mööda Narva jõge ja Peipsi järve, vaid hoopis palju kaugemal. Aga see on kõigest üks ilus unistus.